Laste esimesed kirjad on sageli jõulutaadile ning väärivad säilitamist

Jõuluvanal on hea meel, et kirjad laste soovidega jõuavad kohale varakult. Foto: Caroline Blumberg

Keeleots suust väljas, käsi püüdlikkusest krambis, kirjutavad lapsed advendiajal jõuluvanale kirju. Kolm ema, kel eri vanuses lapsed, räägivad jõulutaadile kirjasaatmise traditsioonidest oma peres.

Annelil on kolm täisealiseks sirgunud poega ja kaks kooliealist tütart, kes kõik jõuluvanale kirju saatnud. “Meie peres on selline komme, et kui esimeseks advendiks sussid välja pannakse, lähevad samal ajal neisse kirjad. Siis tuleb päkapikk, korjab kirjad kokku ja viib õigeks ajaks jõuluvanale, et sel oleks aega kinkidega tegeleda,” kõneles Anneli ja märkis, et tema pole pidanud kirjutamisse sekkuma. “Selleks on olemas vanemad õed-vennad, kes aitavad kirjutada,” selgitas ta. “Esimesel poisil aidati ilmselt lasteaias kirja kirjutada, aga edasi aitasid ikka suuremad väiksemaid. Kui juba ise kirjutama õpivad, siis tulgu see kriipseldis välja kuidas tahes, ise kirjutavad.”

Anneli kõneles, et kiri on ikkagi sisuga. Loomulikult läheb kirja, et terve aasta on hästi hea laps oldud, ja jõuluvanale soovitakse kenasti häid jõule. Tüdrukud kaunistavad kirjad ka ilusasti ära. Selgus, et sussi kaudu võib lausa tihe kirjavahetus käia. Näiteks kui päkapikk on mõni hommik kommi panemata jätnud, siis on talt lapsele kiri selgitusega, mis valesti oli – näiteks pole tuba korras.