“Ma elan!”

URMAS LENNUK. Foto: Marianne Loorents

Vana iiri ballaad kõneleb mehest, kes saadab kodukanti terviseid ja teatab kirja lõpus: mul on kõik hea, mul on kõik hästi.

Uuemas Pärt Uusbergi laulus seab Doris Kareva koorilauljatele suhu sõnad: “Mis on inimene, kas ingli vari?” Ja kõneleb igatsusest inimpuhtuse järele ning palub hoida, sest küll siis hoitakse sindki. Kaunid mõtted, aga eriti just sel kummalisel aastal, kus jõulureklaamid ei murra pärast sügislaata end vundamendi kaudu sisse. Sel aastal ei tekkinud väikseimatki kiusatust end juba novembris jõululaulude üleküllusest mõrvata. Sel aastal oli üldse palju asju teisiti.

Oleme uskumatult kiiresti varjanud oma naeratused maskide taha, desinfitseerime meeleheitlikult käsi, nagu oleks tulemas suuremat sorti desinfitseerimise maavõistlus. Hoiame pikivahet. Siiski enamasti inimestega. (Liikluses ei torka see endiselt silma.) Kas me teeme seda käsu korras või mitte, polegi tähtis. Kaunis on see, et me seda teeme. See tõestab veel kord, et suudame üksteisest hoolida. Üksteise peale mõelda. Üksteist märgata. Äkki oleme ikkagi veel inimesed, need ingli varjud?