/nginx/o/2020/12/22/13543940t1h95f1.jpg)
Vana iiri ballaad kõneleb mehest, kes saadab kodukanti terviseid ja teatab kirja lõpus: mul on kõik hea, mul on kõik hästi.
Uuemas Pärt Uusbergi laulus seab Doris Kareva koorilauljatele suhu sõnad: “Mis on inimene, kas ingli vari?” Ja kõneleb igatsusest inimpuhtuse järele ning palub hoida, sest küll siis hoitakse sindki. Kaunid mõtted, aga eriti just sel kummalisel aastal, kus jõulureklaamid ei murra pärast sügislaata end vundamendi kaudu sisse. Sel aastal ei tekkinud väikseimatki kiusatust end juba novembris jõululaulude üleküllusest mõrvata. Sel aastal oli üldse palju asju teisiti.
Oleme uskumatult kiiresti varjanud oma naeratused maskide taha, desinfitseerime meeleheitlikult käsi, nagu oleks tulemas suuremat sorti desinfitseerimise maavõistlus. Hoiame pikivahet. Siiski enamasti inimestega. (Liikluses ei torka see endiselt silma.) Kas me teeme seda käsu korras või mitte, polegi tähtis. Kaunis on see, et me seda teeme. See tõestab veel kord, et suudame üksteisest hoolida. Üksteise peale mõelda. Üksteist märgata. Äkki oleme ikkagi veel inimesed, need ingli varjud?
Meil on ju riigi ja rahvana kaunis hästi läinud. Me oleme olnud alalhoidlikud. Võibolla on meid aidanud ka kliima ja ettevaatlik eluhoiak? Vahet polegi. Loomulikult oleks valitsusest kena olnud määrata kõigile Eestimaa inimestele jõuludeks üks toetav kodanikupreemia, selle eest, et me mitte midagi ei teinud. Aga mõistan neid väga hästi, et nad meile seda preemiat ei määranud, sest sellisel juhul oleksid paljud meist suures elevuses ummistanud taas kaubanduskeskused. Ning sugugi mitte kõik ei oleks tormanud sinna toidupanga toetuseks nende korjanduskaste täitma või varjupaigas elavatele kassidele-koertele lelusid ja konserve soetama. Mul on hea meel, et kuigi me kanname maske, ei unusta me endiselt ka neid, kes vajavad abi. Nõrgemaid toetada saab õnneks ka kaugemalt kui kaks meetrit.
Äkki oleme ikkagi veel inimesed, need ingli varjud?
Urmas Lennuk, kirjanik ja lavastaja
Rootsi kirjanik Selma Lagerlöf kirjutas oma romaanis “Charlotte Löwensköld” surma küüdimehe suhu mõtte inimeste kohta: “Varsti on jõulud ja te soovite endale igasuguseid asju: paremat kodu, ilusamaid riideid ... Aga tegelikult võiks teil olla vaid üks suur soov – Issand, lase me hingel küpseks saada, enne kui ta koristatakse!” Tänases päevas, kui suur kimp saatuse võtmeid on kogunenud Toonela paadimehe kätte, tundub see soov täiesti taaskasutuskõlblikuna.
Hiljuti tähistas Rakvere teatri näitleja Volli Käro oma juubelit. Ta sai 80, sama vanaks kui Rakvere teater. Üllar Saaremäe, kellega Volli üle 20 aasta koos töötas, meenutas juubeliõhtul seika, kui sõideti koos ühe väga hea kolleegi matustelt koju ja vaikiti omades mõtetes. Korraga tõstis Volli käed üles taeva poole ja hüüatas südamest: “Ma elan!” Selles kahesõnalises lauses peitub kogu meie eksistentsi mõte. Me elame! Kas seda ei olegi siis piisavalt?
Pärast selle mõtteni jõudmist sain ma korraga aru, et me ei pea ootama enam valitsuse kodanikupreemiat kohusetundliku mitte millegi tegemise eest. Meie preemia on meil juba käes – me elame! Seda ei olegi nii vähe. Kuni meie ümber on lähedasi, sugulasi ja sõpru ning tuttavaid, kes samuti elavad, on seda rohkem, kui me eales suudaksime börsil supermaaklerina teenida. Meie ümber on inimesed, muusika, teater, kirjandus ... Ja me oleme elus! Vähemalt seni, kuni vastupidise kohta ümberlükkamatud tõendid puuduvad, kavatsen mina küll elada. Iga päev 24 tundi ja püüda selle poole, et mu hing enne küpseks saaks, kui ta koristatakse. Elada! Kasvõi maskis, kahe meetri kaugusel ja desinfitseeritud kätega!
Ainus, mida ma siiski jõuludeks soovin: et me oskaksime siis, kui me ükskord maskid eest võtame, endiselt ka huultega naeratada ja tunneksime end ära ilma passi vaatamata. Kui me võtaksime sellest hullust aastast kaasa hoolimise enda ning teiste vastu ja mõistaksime alati aru saada – meil on kõik hea, meil on kõik hästi –, siis oleks sel hullul aastal ka mingi mõte.