Ratta ja helmestega jõulupalm valmis viie tunniga ja viis ära hingevalu

Suur maalritöö on lõppenud ja juhendaja Jule Käen-Torm oli nõus koos minu ning maaliga poseerima. Foto: Ain Liiva

“Oi, kui ilus rebane!” rõõmustas kunagi mu laps, kui olin enda arvates talle paberile kriipseldanud kana. Olen joonistada mitteoskav ajakirjanik, aga ühel päeval tekkis mul vastupandamatu soov kokku mäkerdada maal ja selle töö käigus avastasin end küsimast: “Kui meie ahvist esiisad oleksid olnud konservatiivid, kas me siis üldse oleksime olemas?”

Novembris saadeti mind maakonnalehe igaaastast ja kohustuslikku artiklit tegema – jõulukuuse toomine Rakverre. Tõusta ja särada on selliste töökäskude peale raske, sest sama sisuga artikleid olen teinud juba umbes neliteist. Isegi langetusbrigaad on aastate jooksul nii tuttavaks saanud, et enne töö kallale asumist küsime, kuidas lastel ja muidu läheb.

Kaks tundi hiljem sai minu artiklike oma 15 minutit kuulsust kätte. Betlemid ja Vilud, ja kes tahes nad seal Postimehe keskkonnas staarkommentaatorid on, võtsid sõna ja Facebookis praalis keegi naisterahvas, et tema enam Rakvere teatrisse ei lähe. Sest Ülle Lichtfeldt oli hakkama saanud “ütlematu häbitu” teoga: oli teatanud kuuse endise omanikuna, et kavatseb jõulupuu eest saadava raha annetada Rakvere Festhearti filmifestivali jaoks.