Juhtkiri: märka inimest

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Elus kipub nii olema, et kui millestki väga palju rääkida, on tulemus soovitule hoopis vastupidine. Näiteks kaasinimeste märkamisest ja abistamisest kõneldes võib juhtuda, et pannakse hoopis vähem tähele, sest auditoorium on muutunud sõnumi suhtes immuunseks. Hunt ja selle kutsumise lugu.

Nii ongi sage olukord, kus maas lamav inimene jääb kaaskodanike abita, kus kurjategija võib segamatult ohvri kallal vägivallatseda, samal ajal kui möödujad kisuvad mütsi silmini ja püüavad kiiresti kaugemale kõndida, peaasi, et ei peaks sekkuma. Alati pole aga pahatahtlikkus see, mis sekkumast takistab. Üheks teguriks on hirm: hirm puutuda maas lamavat räpase olemisega inimest, hirm sekkuda konflikti ning saada seeläbi ise kannatada.

Kuid inimene on inimene. Ka purjus inimest ja eluheidikut tuleb aidata, mitte end neist kõrgemale seada. Pole välistatud, et ükskord oleme ise samasugused. Ennatlikud järeldused kaaskodanike suhtes on siiski varmad tulema. Tuigerdava ja segast juttu ajava mehe puhul on täiesti tavapärane, et inimest peetakse nokastanuks, samas kui tal võib olla kas ootamatu või pikaajaline tervisehäda.