Lõppmängu igavene paine

Hamm (Margus Grosnõi) ja Clov (Märten Matsu) ei saa teineteisega ega teineteiseta. Foto: Rakvere Teater

Sõna “lõppmäng” tähendus on ühtpidi hoomamatu, teisalt väga selge. On aeglasi ja kiireid lõppmänge. On sportlikke ja elulisi, ajutisi ja igavesi lõppmänge. Rakvere “Lõppmäng” mängib vaataja sisemise äratundmisega.

Mida Samuel Beckett mängis? Kuivõrd on elumaletajad – või hoopis saatusetennisistid – näidendi “Lõppmäng” lavastaja Peeter Raudsepp ning osalised Margus Grosnõi, Märten Matsu, Helgi Annast ja Volli Käro? On see oluline? Vaevalt.

Ent isegi malekauge inimese peas, kus Hammil (Margus Grosnõi) tuksub süda, hakkab tiksuma teadmine, et lõppmäng on seis, kus lauale on jäänud vähe malendeid ja suureneb etturite osatähtsus.

Samuel Beckett manab vaataja ette eluetturid lõppmängus, kus on jäänud killuke maad, pealetungiv meri, hallid seinad ja räsitud egod. Igapäevased ergutid-rahustidki saavad otsa. Ainult kalts, määrdunud kalts kestab kauem kui elu. Prügikast muidugi ka. Sellest praeguses maailmas ei pääse.

Lõpp on ellu ja inimesse, võibolla ka universumisse sisse kirjutatud. Aeg, mille usume olevat limiteeritud lõpmatusega, tähendab inimelu piires loetud sekundeid. Füüsiline lõppmäng jõuab kätte varem või hiljem. Aga millest algavad vaimne ja emotsionaalne lõppmäng?

Kas saab sellest üldse kõnelda absurdiajas ja -ruumis, mille asukate igapäevast rutiini ei suuda rikkuda isegi surm ja kus võib olla, et ajaratas liigub tühikäigul, jäädeski kordama ühte päeva? Nagu kordub “Lõppmäng” igal etendusel aina uuesti, olgugi alati mõne uue intonatsiooni või pausiga. Võibolla selline ongi “nali maailma kadumisest”.

Ehkki “Lõppmängu” alguses – kui kummaline sõnaühend! – tõmbab Clov (Märten Matsu) akrobaatilise osavusega, oma sirgejalgsust ületades, kardinad akende eest, pole võimalik teada, mis on väljas. On seal kõiksus või ükskõiksus? Kas ja mis on üldse veel või enam olemas lagunenud maailmas peale halli painava laeka, millesse on suletud kaks inimest. Tegelikult neli, sest laeka sees on veel kaks kongi-prügikasti, kuhu on topitud “neetud sigitaja(d)”: Nagg (Volli Käro) ja Nell (Helgi Annast).

Peeter Raudsepa lavastuse telje loovad liikumatusse ja pimedusse surutud pulbitseva Hammi ning teenrirolli toimekusse tardunud Clovi sõltuvussuhe ja vastasseis. Üks ei saa seista. Teine ei saa istuda. Kumbki ei saa teiseta.

Lagunenud maailma pime ja jalutu võimur, kibestunud pajats ja abitu diktaator Hamm valitseb väikest sünget kuningriiki hirmu energia ning hääljuhitava Clovi abil. Margus Grosnõi Hammi käed ja küüned-küünised suruvad end elutaolisesse ollusesse, ta suu kõverdub, paiskab lausungeid, pritsib sappi ja abituseahastust segi enese­imetlusega. Punane hommikukuub, kuldse tutiga fess ja smaragdsõrmus – kas mitte rekvisiidid kunagisest lavaelust? – kroonivad ta halluse ainuvalitsejaks. Ent sellest ei piisa: loojahinges pakitseb lugu, mis roomab vaevaliselt lõpu poole ja piinab kuulajate kõrvu.

Teater

Samuel Beckett “Lõppmäng”

Lavastaja ja kunstnik Peeter Raudsepp.

Tõlkija Mati Unt.

Osades Margus Grosnõi, Märten Matsu, Helgi Annast, Volli Käro.

Esietendus Rakvere teatris 17. oktoobril.

Kui Clov, Nagg ja Nell näivad olenditena suhteliselt südamlikust zombiilmast, siis Hamm on lihast ja verest isik, tehtud samast ainest nagu vaatajad saalis. Reaalsuseraas vaimses apokalüpsises, hoolimata salvavalt ülbest isiksuslikust katkendlikkusest päris inimene. See teeb kõhedaks, tekitab ebamugavust. Hamm pakub võimaluse samastuda, ei, lausa ahvatleb selleks, teisalt on olemuselt ja mõttelaadilt eemaletõukav nagu iga inimese sügavalt peidetud tumedam poolus. Tead­misest, et absurditeatris kellegagi samastuda oleks absurdne, on vähe kasu, kui mustade prillide tagant hoovab pahelisuse peidetud, ent ahvatlevat magnetismi ning oletatavat mõistukõnelisust.

“Ma tahan putru!” nõuab pretensioonika alandlikkusega prügikastist kerkiv Volli Käro Nagg. Olgu maailm ümberringi alles või kadunud, troonigu keset tuba türanlik poeg ja vajutagu kastikaant kinni kuulekas lakei, vajab inimhing ja -ihu oma igapäevast putru. Või dražeed, kui hästi läheb. Aga enamasti ei lähe. Ja puder saab ükskord lõplikult otsa. Nagu lood ja nagu elugi. Volli Käro mahetraagiline, suisa graatsiline balansseerimine hääbumise ja kiusaka kestmise piiril sisaldab söakuse ja alistumise, viirastuslikkuse ja visaduse lugematuid varjundeid.

Helgi Annasti Nellile annab tooni süüdimatu helgus, sõltumatus kohast ja üleolek ajast. Nell elab mälestustes enam kui hetkedes, tema palgel tantsivad kelmikus ja leppimine.

Nagg ja Nell asuvad dimensioonis, kus igapäevase maiuse puudumine on suurem pettumus kui järeltulija jõhkrus. Lootusetuse ja alistumise kõrval kohub prügikastikõiksusse surutud vanapaaris ometi igatsus kunagiste tunnete või vähemasti nende kaja järele.

Füüsiline lõppmäng jõuab kätte varem või hiljem. Aga millest algavad vaimne ja emotsionaalne lõppmäng?

Märten Matsu astub Clovi kangetel jalgadel näitlejaisiksuse uute tahkude avamise poole: kammitsetud ja raamistatud tegelast kehastades avaldub tema absoluutne absurditaju. Matsu Clov on isik iseeneses. Kummastav liikumisjoonis, kõnekas kehakeel ja veider naer kõnelevad, sõnad on ... sõnad. Clov laseb märgata nii sisimas käivat võitlust kui ka allasurutuses virguvat tahet ja sihikindlust. Turninud aknani, uurib ta pikksilmaga keskendunult avanevat maailmapilti, kasvatab lootust lahkuda. Ja ometi: milline on tema väljavaade?

Kas Clovi lahkumine saab olla otsustav käik, lahtirebimine ahtaks tõmbunud maailmast, kus valitseb lõputu paigalkõnd ning surmgi piseneb detailiks või argisündmuseks, või algab järgmine päev taas kohmakas-osava kardinaralliga ning konstantselt korduva kolistamisega kõrvalruumis?

Kas räpane kalts jääbki Hammi nägu katma, kas viib teda reisile Clov või maailmameri? Kas ja kuhu kannab hoovus meie igapäevased prügikastid ehk eluasemed? Kes läheb neile või meile kõiksuses paika ette valmistama?

Nell (Helgi Annast) ja Nagg (Volli Käro) on poja universumis kastielanikud. Foto: Rakvere Teater

Kas üldse on homset või kestab lõppmängu(de)s igavene täna kui paratamatus, kui muutusteta suurus? Ei tea. Selle üle on soov lõppmängust tulles mõtiskleda, sest Peeter Raudsepa “Lõppmäng” mõjub kui painajaliku aasta painav lõpp(m)äng, kõhe, naljakas ja traagiline suhete, lugude ja soovide pundar, käitumis- ja elumustrite muserdav mosaiik, enesepettuse kvintessents, kus tõde on üksiti vale ning valel on tibake tõe mekki.

“Lõppmängus” lõppeb kõik otsa – puder, lootus, usk, ka armastus, kui seda kunagi on olnudki. Võibolla ka aeg ja ruum. Ja ometi kestab. Isegi Clov ei murra seda igavest kordumist. Igatahes järgmisel etendusel kolistab ta jälle pangega, et “Lõppmängus” peegelduks aegadeülene inimeseks olemise taak, meie (male)käikude kordumine keset igavest ja lõppematut (enese)isolatsiooni.