R, 19.08.2022

Lõppmängu igavene paine

Inna Grünfeldt
, ajakirjanik
Lõppmängu igavene paine
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Hamm (Margus Grosnõi) ja Clov (Märten Matsu) ei saa teineteisega ega teineteiseta.
Hamm (Margus Grosnõi) ja Clov (Märten Matsu) ei saa teineteisega ega teineteiseta. Foto: Rakvere Teater

Sõna “lõppmäng” tähendus on ühtpidi hoomamatu, teisalt väga selge. On aeglasi ja kiireid lõppmänge. On sportlikke ja elulisi, ajutisi ja igavesi lõppmänge. Rakvere “Lõppmäng” mängib vaataja sisemise äratundmisega.

Mida Samuel Beckett mängis? Kuivõrd on elumaletajad – või hoopis saatusetennisistid – näidendi “Lõppmäng” lavastaja Peeter Raudsepp ning osalised Margus Grosnõi, Märten Matsu, Helgi Annast ja Volli Käro? On see oluline? Vaevalt.

Ent isegi malekauge inimese peas, kus Hammil (Margus Grosnõi) tuksub süda, hakkab tiksuma teadmine, et lõppmäng on seis, kus lauale on jäänud vähe malendeid ja suureneb etturite osatähtsus.

Märksõnad
Tagasi üles