Arm ja õigus

Mervi Kalmus Foto: Erakogu

Käisin 2019. aasta kevadel, nagu vist iga teinegi eestlane, kinos Tanel Toomi imet ehk “Tõde ja õigust” vaatamas. Nautisin seda keskkooliajast nii tuttavat lugu, imetlesin loodusvaateid ja filmimuusikat ja näitlejatööd, elasin kaasa Andrese ja Pearu ning nende lähedaste rähklemisele.

Hiljem, kui filmilumm oli lahtunud, avastasin, et üks stseen sellest filmist oli jäänud minuga või minusse kauemaks kui teised, ja õigupoolest ei ole see siiani päriselt ununenud. See oli stseen Andresest ja Marist, silmad maha löödud ning häbi täis, tühjas kirikus õpetajahärra ees seismas ja paaripanemist ootamas. Kirikhärra kütab Andresel oma sõnadega kõrvad tuliseks ja loeb talle korralikult epistlit. Ja need ei ole niisama tühised või jutu jätkuks öeldud sõnad, vaid need on kaalukad, suured sõnad. Ma ei mäleta enam tema täpset väljendusviisi, aga mõte oli üheselt selge: “Sul, Andres, ei ole vaja kogu aeg oma õigust taga nõuda. See õigus ei aita. Su ellu oleks palju rohkem hoopis armu vaja.”

Millegipärast tulevad need sõnad meelde ka nüüd 2020. aastale üle õla tagasi vaadates. Sest rohkem kui kunagi varem oleme just lõppeval aastal pidanud üksikisikutena, aga tegelikult terve inimkonnana mõtlema selle peale, kus on meie õiguste piirid, kust me laseme neid koomale tõmmata, millal me oma õigustest kellegi teise heaks lahti ütleme ja mida tähendab armus ning armust elamine.