Riina Loorand – vaim avatud tähtedele ja käed lilledes või lõngas

Riina Loorand Foto: Erakogu

Väike küünal, sära –

näita valgust öös,

ära kustu ära katsumuste sees...

Siiski kustub küünal, ka eluküünal.

Riina Loorand oli elupõline Õpetaja nii oma tuhandetele õpilastele kui ka kolleegidele, aga eelkõige oma lastele ja lastelastele. Tugev ja teotahteline, väga laialdaste teadmistega nii füüsikast kui ka teistest loodusteadustest, oskusega vaadelda ja jälgida nii loodust kui ka inimesi. Riinale meeldisid lugemine, lilled ja käsitöö. Mõeldes Riinale, meenuvad eelkõige tema tugevus ja iseseisvus nii õpetaja, mõtleja kui ka inimesena, oskus siduda loodusseadused ja inimeste elusündmused ning nende abil õpetada ja luua seoseid, mis kõnetavad ja õpetavad.

Füüsika on paljudele õpilastele keeruline õppeaine. Sageli mõistsid õpilased aastaid hiljem, juba ülikoolis õppides, et õpetaja Loorandi näited, arutlused ja teooriate esitlus olid palju, palju põhjalikumad ja mitmekesisemad kui tavaline koolifüüsika. Õpetaja Riina Loorand ei pidanud oluliseks, et õpilane tuubiks õpikust teksti pähe, talle oli tähtis, et noor inimene saaks aru, miks ja kuidas üks või teine seadus elus toimib ning inimese tegevust mõjutab. Tema näited ja seosed aine ilmestamiseks oli värvikad, vahel ehk isegi ehmatavad, aga kindlasti meeldejäävad – sellisena on temast alati lugu peetud.

Riina Loorand oli sirgjooneline ja otsekohene nii käitumise kui ka ütlemise poolest. Tal oli anne näha hetkest kaugemale, oskus mõelda ja näha piltides. Riina oli inimene, kellel oli alati oma kindel ja põhjendatud arvamus, kes oskas vaadata sõnade taha ja küsida valjult ka neid küsimusi, mille üle teised vaid mõtisklesid. Ometi teadsid Riina Loorandi lähemalt tundvad kolleegid ja õpilased, et väliselt tugeva ja karmi koore all on tundliku ja sooja hingega inimene.

Igal kevadel tärkavad uuesti taimed, kasvavad, õitsevad ja kannavad vilja. Igal sügisel kaovad lilled rõskusesse ja kattuvad lumega. Riina ootas alati kevade saabumist ja taimede tärkamist, nautis õitsvat lilleaeda ja valmivaid vilju. Sügisel ja talvel kudus ta lilled ja linnud kaunitesse kudumitesse, mis soojendavad paljude inimeste ihu ja hinge ning kaunistavad garderoobi. See oli puhas hingesoojus, mille ta oma imeilusatesse Haapsalu sallidesse põimis. Viimane rätt mustriga "Lootus" jäi aga lõpetamata.

Mõeldes Riina Loorandile, võiksime teisipäeval, 5. jaanuaril, kui pere jätab hüvasti ema, vanaema ja õega, süüdata küünla ja tuua selle Rakvere gümnaasiumi hoone ette leinakaskede alla, meenutamaks koos veedetud aega, ilusaid mälestusi ning näitamaks Riinale teed tähtede poole. Nii saame avaldada austust oma õpetajale, klassijuhatajale, kolleegile, sõbrale, heale ja huvitavale kaasteelisele.

Väike küünal, sära –

näita valgust teel...