Tinnuri sügis

Marko Pomerants. Foto: Ain Liiva

Ma loodan, et olete enama kodusoleku ajal ka rohkem lugenud. Ma ei saa enda kohta öelda, et rohkem, aga ma saan öelda, et sel sügisel tegin seda süsteemsemalt. Ma olen nüüdseks läbi lugenud kõik Urve Tinnuri romaanid.

Kui keegi veel ei tea, siis Urve Tinnuri on me oma kandi inimene ja võib vabalt Rakvere–Haljala kergliiklusteel koera või jalgrattaga vastu tulla või linna vahel vastu sattuda. Kirjanduselu ongi tänapäeval selles mõttes huvitav, et raamatute kirjutamine pole enam vaid kahe või kolme käe sõrmedel ülesloetavate inimeste tegevus. Kunagi me teadsime, et Lääne-Virumaal elav ja kirjutav ning sealjuures kutseline kirjanik on Kalju Saaber, tegelikult kirjutas igapäevatöö kõrvalt väga hästi ka Aarne Biin.

Praegu on kirjanike liidu liikmete hulgas inimesi, kellest ma kuulnudki pole. See on küll puhtalt minu harimatuse teema. Veendusin selles, kui vaatasin, kes kõik allkirjastasid Peeter Helme kirjanike liidust väljaarvamise avalduse. Igatahes kirjutavad praegu läänevirulastest Eha Veem ja Ain Kütt krimilugusid, Urve Tinnuri mida tahes, sonettidest lasteraamatuteni, laulupeoloits “Üksi pole keegi” sinna vahele. Pamela Maran on just kokku saanud vahva teose eesti meestest. Andres Pulvergi kuulub sellesse ritta. Rein Sikk on olnud järjekindel. Nimekiri pole lõplik.