Mõni aeg tagasi panime vannitoa seinale lisapeegli, seal juba olevast jupp maad madalamale. Ei, mitte selleks, et täiskasvanud saaksid oma kõhtu täpsemalt uurida, vaid et pere noorim näeks ilma taburetti toomata, kas nägu on puhas või kriim. Muidugi võib ju lihtsalt öelda lapsele, et sul on suu ümbert moosine, pese puhtaks. Aga parem, kui ta seda ise näeb, mõistab, küürib ja saab tulemust kontrollida.
Tellijale
Nädala kaja: milline pilt peeglist avaneb?
Sellele nädalale tagasi vaadates tundub, et peegli olemasolu, selle õiget kõrgust, sinna vaatamise ja nähtust järelduste tegemise oskust ei ole iga päev vaja ainult lasteaia- ja algklassilapsel, vaid meist igaühel, olgu siis tegu poliitikuga riigikogus või poliitika kommenteerijaga veebikeskkonnas. Peegleid on ju saada, kes kasutab, kes mitte, on iseasi.