Kolumn: infarkt

Kristjan Svirgsden. Foto: Marianne Loorents

Ta tuli. Esimesel jaanuaril. Kell kaks päeval. Ma olin Vahirannas ja vaatasin merele. Ta astus ligi, võttis nööbist kinni ja ütles: “Head uut aastat!”

Peab ütlema, et väga valus oli. Tagantjärele tuleb tõdeda, et ta oli varemgi käinud. Juba enne jõulu. Aga ma pidasin teda lihasepõletikuks. Mida rannameestel ikka juhtub. Ja ravisin edukalt hobusesalviga. Neli korda päevas. Läks ära. Nüüd oli tagasi. Ja salv oli otsas. Rannamees kannatab kaua. Aga hommikul kell viis ei pidanud enam vastu.

Tuli kiirabi ja võttis peale. Läksime kiiresti Tallinna. Erakorralise meditsiini osakonda. Regionaalhaiglasse. Seal kooriti otsekohe paljaks. Ja samal ajal kuulati oskuslikult üle. Et millal hakkas? Ja kaua kannatasid? Süstlad otsisid verd. Mõlemal pool keha. Piki veeni. Kolmesentimeetriste vahedega. Neil on kiire. Verd ei ole. Kui pereõde Mirjam on silitamiste ja patsutamistega ikka mõnikord veenini jõudnud, siis siinse rahmeldamise eest on need kõik peitu läinud. Taotakse nõelu juba sõrmede vahele, käepealsetele, kubemesse...Üks saab juba kuskile kanüüli sisse. Aga inimesi on ümber laua palju. Ja teine nühib oma kehaga selle jälle välja. Neil on väga kiire. Päästavad elu. Torkamine läheb edasi. Annan valu andeks.