Mõte: see häbiväärne nohu

Eva Samolberg-Palmi. Foto: Ain Liiva

Istusime mullu kevadel perega eneseisolatsioonis. Ma ei tea, kuidas teistega, kuid mina mõtlesin küll, et maakonna esimene koroonapositiivne olla ei tahaks. Siis oli diagnoosi saanud inimesi Eestis üldse veel üsna vähe, aga kuna olime reisilõksu jäämise vältimiseks ja õigeaegseks kojujõudmiseks rännanud perega läbi suuremate Euroopa lennujaamade, oli risk ehe ja olemas.

Tol hetkel tajusin isegi, et koroonadiagnoos on midagi pisut nagu ... taunimisväärset. Et korralikule inimesele see tõbi külge ei hakka, et nakatuvad ikka need, kes reisivad või on muud moodi “lohakad”. Ja no reisinud me olime. Nüüd saan aru, et minu tunne oli vale, kuid koroonakiusu ohvriks langesid kevadel paljud eestlased. Hakati sosistama, peale kaebama, näpuga näitama, häbimärgistama ja vältima.

Uskumatu on aga see, et praeguseks, mil koroonapositiivseid on meil riigis tuhandeid, levib endiselt kohati mõttelaad, et haiged on ise oma haiguses süüdi, ja koroonast ei taha seda põdenud avalikult kuigi palju rääkida. Ma ei mäleta, millal oleks keegi häbenenud, et ta põdes nohu, kõhulahtisust või põiepõletikku.