Vaade: kes kardab otsepilti?

Aivar Ojaperv. Foto: Vladislav Musakko

Mulle on räägitud, et kui reporter viibib vallavolikogu istungil, käituvad volinikud seal hoopis teisiti kui ilma ajakirjanikuta. Mõni volinik hakkavat spetsiaalselt esinema, teine jälle unustavat oma käremeelsuse ja tema ainus repliik istungil kõlavat umbes nii, et “palun pange aken kinni, jahe on”.

Kahtlemata on igal kohaliku omavalitsuse volikogu koosolekul natukene teatrit ja näitemängu. Ega’s asjata kasutata sõna “poliit­areen”. Kui kord juba poliitikasse mindud, siis on vaja ka iseennast näidata – kes üritab silma paista asjalikkuse, kes vaimukusega, kes mõnel muul moel. Ja mõnel – eriti siis, kui vaimuandeid ei piisa – kukub esinemine välja tolatsemisena.

Tundub kummaline, et praeguses e-riigis ja e-maailmas, kus iga kodaniku iga liigutuse mõni kaamera üles filmib, pole liikuva pildi ega otseheliga ülekanded seadusandjate istungitelt veel seadusega kohustuslikuks muudetud. Tahame ju olla igati avatud ja demokraatlikud, aga kohalike omavalitsuste volikogu istungid tunduvad kohati kui salaseltside koosolekud, kus, nagu mainitud, käitutakse isekeskis ühtmoodi ja ajakirjaniku juuresolekul teisiti.