Kiri: hüvasti, tööpidžaama ja trussikuläbirääkimised!

Mare Rossmann. Foto: Erakogu

Rakvere teatri jõululavastuses otsiti vastust küsimusele, millal me unustasime unistamise ära. Ka koroonakriisi tippajal, kui paljudele tundub, et kõik maailma muremäed on meie väikese Eestimaa peale langenud, on inimesi, kes julgevad unistada.

Esmalt ütlen: hüvasti, suss, dress ja kaloss! Head teed teil minna, tööpidžaama ja trussikuläbirääkimised!

Viskan maski laia kaarega nurka ja annan maski all haudunud näole uue hingamise. Panen selga oma kõige vingemad riided, teen täismeigi, löön kingad klantsima ja lähen ööklubisse tantsima. Vahetan naise välja. No kaua võib seda ühte ja sama molli vaadata! Otsin üles oma elu armastuse, sest kuskil ta peab ju olema. Aga armastusega on nii, et otsida ei tohi, aga leidmata ei saa.

Ootan aega, mil lapsed saaksid jälle korralikult koolis käia, kriisiajal on paljudele saanud selgeks, et õpetaja on oluline tegur hea õppeedukuse saavutamisel. Vähemalt osa õpilasi on tunnistanud, et tahavad jälle päriselt koolis käia ja õppida. See ei välista seda, et mõne raske kontrolltöö ajal võib käia peast läbi mõte, et kuidas ma küll nii loll olin, et kooli tagasi tahtsin.