Scouts‘id karastusid jääkülmas vees

Sellel nädalal toimunud Scoutspataljoni võitlejate talvesõduri oskuste arendamise välilaagrid kulmineerusid jääaugu-drilliga.

Nooremleitnant Oliver Jõesaare kinnitusel võib esmakordse vette kukkumise korral tabada inimest paanika. "Siin, kontrollitud keskkonnas, instruktorite juhendamisel ning meditsiini juuresolekul saadud kogemusest pole kasu mitte ainult teenistuses, vaid ka tsiviilelus," rääkis ta, andes näpunäiteid selle kohta, mida tuleb talvel vette kukkumise korral teha. "Tuleb jääda rahulikuks, hingata sügavalt sisse-välja, aru saada, kust välja tulla, ning seejärel võimalikult kiiresti sooja saada.“

Vette kukkumise järgse elupäästva käitumise sai eile selgeks üle 200 kaitseväelase. Ka üritusel meditsiinitoetust taganud parameedik nooremseersant Tiia Kiis ei suutnud ahvatlusele vastu panna. "Minu ülesandeks oli olla valmis vajadusel meedikuna appi tõttama, mitte otseselt vette minna. Siis, kui noored mehed olid kõik juba oma kogemuse kätte saanud, avanes ka minul võimalus. Ma olen oma elus kogemata mitu korda talvel nabani vette kukkunud, siin soovisin hirmust vabaneda ning ennast ületada. Paanikat mul ei tekkinud ning tegelikult oli väga väärt kogemus, külma tundsin alles siis, kui riideid hakkasin vahetama," kõneles meedik.

Reamees Mihkel Kokka oli üks nendest, kes juba paari tunni möödudes hakkas uurima, millal saab taas jääkülma vette minna. "Minu arust oli see väga äge kogemus nagu ka paljud teised harjutused, mida ajateenistuses teeme. Ma usun, et külm vesi karastab närvisüsteemi ning tugevdab immuunsust," ütles reamees Kokka.

Vette kukkumise korral tasub meeles pidada kolm põhireeglit: peamine on jääda rahulikuks ning esimese minuti jooksul keskenduda normaalse hingamise taastamisele, järgneva kümne minutiga peab veest välja pääsema ja seejärel tunni jooksul keha soojaks saama.