N, 2.02.2023

Käsipall. Raudteelinna jõuline rahvussport

Aivar Ojaperv
, ajakirjanik
Käsipall. Raudteelinna jõuline rahvussport
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tõrjed sünnivad kaitsjate ja väravavahi koostöös: vastavalt kokkuleppele üritavad kaitsemängijad katta värava ühe nurga, teise eest vastutab puurivaht, kes teeb end seal nii suureks, kui suudab.
Tõrjed sünnivad kaitsjate ja väravavahi koostöös: vastavalt kokkuleppele üritavad kaitsemängijad katta värava ühe nurga, teise eest vastutab puurivaht, kes teeb end seal nii suureks, kui suudab. Foto: Ain Liiva

Käsipalluri tunneb teiste sportlaste hulgast ära massiivsete põlvekaitsmete, lõhkise särgi ja sinise silmaaluse järgi, teevad asjaosalised enda kulul nalja. Hea käsipallur jookseb mängu jooksul maha umbes seitse kilomeetrit, kusjuures kolmandiku distantsist lohiseb keegi tema küljes, lisavad nad. Tapal on saavutanud see tore mäng kohaliku rahvusspordi staatuse. Isegi sellise, et kui palud mõnel kaugema nurga spordihuvilisel nimetada Tapa ja spordiga seonduva sõna, kuuleb kohe esimese eelistusena vastust "käsipall".

Tapa meeskäsipallurid jõudsid möödunud aasta lõpus ühe oma suurima saavutuseni läbi aegade: Eesti karikavõistlustel tuldi kolmandaks, ja ega finaaliski palju puudu jäänud. Ülima tõenäosusega – ametlikke tulemusi polnud nende ridade kirjutamise ajaks küll veel välja kuulutatud – valisid spordisõbrad ja vastav komitee Tapa käsipallimeeskonna ka Lääne-Viru 2020. aasta parimaks võistkonnaks.

Tapal teab iga poiss ja tüdruk, mis on käsipall. Jah, tüdrukud ka, sest käsipalli harrastavad naisedki ning Tapa õrnem pool on selle alaga juba ammustest aegadest tegelenud. Iseasi muidugi, kui õrn see pool on – hiljuti lõppenud naiste EM-võistlustel võis näha pilti, kus vastast patsist sikutanud mängija saadeti oma teo eest kaheks minutiks väljakult minema, aga kui samas mängus tiriti üht preilit kõrvast, siis kehitati vaid õlgu – mänguline olukord. Reeglite põhjal on kõrvust kiskumine muidugi keelatud, aga ega siis kohtunikud ka kõike näe ja käsipallurid, eriti joonemängijad, on selliste asjadega harjunud ega hakka tühjast tüli tõstma.

Käsipallireeglid, mängijate positsioonid ja mängu strateegia on tavalisele tugitoolisportlasele veel avastamata maa. Tapa käsipallimeeskonna abil püüame alljärgnevalt asja pisut selgemaks teha.

Käsipalliväljak on 40 meetrit pikk ja 20 lai. Mõlemal otsajoonel asub 2 x 3 meetri suurune värav. Värava ees on kuuemeetrise raadiusega poolring, mille sees tohib toimetada ainult väravavaht. Lisaks on punktiirjoonega kantud väljakule üheksa meetrit pika raadiusega ala, mida on tarvis vabade lahtivisete markeerimiseks. Määrustiku ränkade rikkumiste eest määratakse karistusvise seitsmelt meetrilt, selleks on platsil eraldi joon.

Väljakul viibib korraga seitse mängijat, kellest vähemalt kaitsefaasis on üks väravavaht. Rünnakul olles vahetatakse väravavaht sageli väljakumängija vastu välja, kuid keegi ei keela puurilukul ka ise rünnakul toimetada.

Kõrvaltvaatajale võib mäng tunduda liiga jõuline ja kohati isegi jõhker, kuid kogu tegevus on ikka reeglitega reguleeritud. Määruste rikkumise eest karistatakse, nagu juba mainitud, seitsme meetri viskega, aga ka mängija hoiatamise, kaheks minutiks platsilt minema saatmise või lausa mängu lõpuni eemaldamisega.

Käsipall oli esimest korda olümpiakavas juba 1936. aastal, aga toona mängiti jalgpalliväljakul ja platsil oli korraga 11 mängijat kummaski võistkonnas. Ajapikku see formaat kadus ja tänapäevasel kujul on käsipall olümpiakavas alates 1972. aastast, kui toimus meeste turniir. Naised pääsesid olümpiaareenile tsükli võrra hiljem.

Väravavaht

Väravavaht Mikola Naum on Tapa kõige vanem mängija, kuid tema panus on hindamatu.
Väravavaht Mikola Naum on Tapa kõige vanem mängija, kuid tema panus on hindamatu. Foto: Ain Liiva

Hea väravavaht võib olla käsipallis pool meeskonnast. Tapa põhiväravavaht on kogenud ja staažikas Mikola Naum ehk Kolka, nagu kõik teda kutsuvad. Ta on võistkonna vanim ja ainuke mujalt pärit mängija – 1980. aastal sündinud puurilukk on mängumeheks kasvanud Viljandis. Mitut klubi ja Eesti koondist esindanud käsipalluri kollektsioonis on Eesti meistrivõistlustelt kolm kulda, kaheksa hõbedat ja viis pronksi. Ta oli karjääri juba lõpetamas, kui treener Elmu Koppelmann ta 2019. aasta suvel uuesti ära rääkis ja Tapa väravasse kauples.

Tapa üks treeneritest Aron Jaanis: "Kolka pole enam maailma kõige kiirem väravavaht, aga tema suureks plussiks on kohavalik. Ta on ise suur ja veel suurema käteulatusega ning käte reaktsioon on tal jätkuvalt hea. Väikeseks puuduseks on jalgade töö, madalad pallid valmistavad talle raskusi."

Väravavahte hinnatakse lisaks tõrjeprotsendile, mis sõltub palju ka kaitsemängijatest, esimese söödu kiiruse ja täpsuse põhjal, mis teinekord on olulisemadki näitajad kui esimesena nimetatu. Hea väravavaht suudab palli mängu panna suvalisest asendist, ka pikali või istuli olles, ja edukaks kiirrünnakuks on vaja anda 30 meetri pikkune täpne sööt.

Ulakad väravavahid käivad mõnikord ka rünnakul ja viskavad seitsme meetri karistusviskeid, kuid see on neile pigem meelelahutus, mida ei saa lubada tasavägistes mängudes.

Palju tavalisem on aga väravavahi vahetamine väljakumängija vastu rünnaku ajaks, kuid see manööver peab olema kiire ja varem läbi harjutatud, et vastane ei saaks pallikaotuse korral rünnata tühja väravat.

Veel valvavad Tapa puurisuud alles kooliteed käivad noormehed Madis Valk ja Jens Ülesoo ning alles hiljuti, pärast viieaastast pausi tagasi tulnud Artur Oganezov. Viimane on rünnakujõu Aleksander Oganezovi noorem veli.

Ääremängijad

Korraga viibib väljakul kaks ääremängijat, üks vasakul, teine paremal. Paremat äärt mängiv tegelane peaks ideaaljuhul olema vasakukäeline, sest väljaku äärelt viskele pääsedes on tal vaja võimalikult suurt viskenurka ning end sirutades, kallutades, hüpates ja kätt kehast võimalikult kaugele viies on viset teha võimalik.

​Väga osavad mängijad suudavad palli väravasse saata ka nii-öelda nullnurgast (sarnaneb väljakupunktiga, kust jalgpallis mängitakse lahti nurgalöök), kasutades selleks vintviset – pall muudab pärast saalipõrandale põrkamist suunda isegi kuni 90 kraadi.

Tapa ääremehed on põhiliselt Ivary Volkov ja Rail Ageni, mõlemad küll paremakäelised. Treener Aron Jaanis: "Ääred teevad tihedat koostööd väravavahiga, sest tagasipõrganud pallid on sageli nende saak. Ja nad on esimesed, kes kiirrünnakusse jooksevad."

Üldiselt on ääred käsipallis kõige kõhetumad ja väiksemad mängijad, kuid selle eest terava jala ja hea spurdivõimega. Tapalt on muide pärit ka vendadest ääremängijad Kaspar ja Kaimar Lees, kes on esindanud ja esindavad koondist, kuid sel hooajal nemad oma kodulinna klubis ei mängi.

Aron Jaanis: "Railil ja Ivaryl on olemas see vaist, mida ükski treener õpetada ei saa. Nad jooksevad sageli kiirrünnakusse veel enne, kui vastane on oma viske teinud, sest tunnetavad ära, et tuleb halb vise ja väravavahil avaneb võimalus pikk sööt panna."

Äärtest on Tapal kasutada veel paremakäeline Mihkel Koppelmann, vasakukäelised noored Marcus Rättel ja Ilja Kosmirak ning paremakäelised Tanel Kari ja Gert Trofimov.

Sisemised

Sisemised on need tegelased, kes ründavad vastase väravat tagaliinist. Sarnaselt paremäärega peaks paremsisemine olema vasakukäeline.

Tapa võistkonnas täidavad sisemise positsioone põhiliselt Martin Adamson, Vahur Oolup, Aleksander Oganezov ja Endrik Jaanis. Kuna nende seas vasakukäelist pole, vahetavad nad sageli omavahel positsioone.

Oganezovil on muide üsna harukordne oskus: ta suudab resultatiivselt visata mõlema käega.

Sisemised on tippvõistkondades vähemalt kahemeetrised mürakad ja ülitugeva viskekäega – nähtud on isegi hetki, kui posti tabanud pall lõhub värava. Ja ole siis hea mees ja seisa sellistel kuulidel ees, aga kaitsemängijad ja väravavaht peavad seda tegema.

​Eesti koondise suurimad ründejõud, Mait Patrail ja Dener Jaanimaa, samuti Riho-Bruno Bramanis ja Kaupo Palmar lähiminevikust, on või olid kõik sisemised. Seejuures Jaanimaa, Palmar ja Bramanis lisaks vasakukäelised ehk eriti hinnatud mängijatüübi esindajad.

Joonemängija

Joonemängija ehk käsipallikeeles lihtsalt joon on tavaliselt võistkonna kõige jämedama kaelaga füüsiliselt väga tugev mängija, meenutades pigem vabamaadlejat. Paras maadlus tema töö ongi, sest rünnakul tegutseb ta vaenlase tagalas ehk kaitsemängijate vahel ja positsiooni eest võideldes tuleb tal kasutada nii lubatud kui ka lubamatuid võtteid. Joon peab suutma palli püüda ühe käega, loomulikult mõlemaga, ja hea oleks, kui ta suudaks ka mõlema käega visata. Veel peab joon panema palju katteid ja suures mängus võib see osutuda põrguvalusaks tegevuseks, sest kui sulle ikka sada kilo eluskaalu täie hooga sisse jookseb, ei kannata lahja vend sellist kontakti lihtsalt välja.​

​Tapal kahjuks puudub praegu kogenud kaalukas joonemängija ning seda positsiooni täidavad noored mehed, kel suurte täismeeste vastu on raske. Treener Elmu Koppelmanni sõnul on tal põhijooneks 18-aastane Artur Morgenson, kuid paraku oli noormees sügisel vigastatud ja polegi õieti väljakule saanud.

Eesti parim joonemängija läbi aegade on naine. Marionella Treimann – pärit meie naabrite juurest Kiviõlist – jäi 1980. aasta NSV Liidu olümpiakoondisest sisuliselt esimesena välja ja tema positsioon oli just nimelt joonemängija oma.

Joonemängija ametit on noorpõlves pidanud ka praegu tuntud näitlejad: Tanel Saar ja Tapalt pärit Viire Valdma.

Mängujuht

Mängujuht tegutseb tagaliinis ja algatab rünnakuid, on nende dispetšer. Mängujuhid tavaliselt väga suurekasvulised pole, kuid kindlasti peab neilgi olema tugev vise. Tapa võistkonnas täidab põhimängujuhi rolli Marten Saar.

Väikeste kohtade ala

Tapa pole ainus Eesti väikelinn, kus käsipall on spordiala number üks või kaks. Loomulikult on võistkondi Tallinnas, aga põhilised käsipallikantsid on samuti Põlva, Kehra ja Viljandi, varem olid ka Valga ja Põltsamaa/Jõgeva ning veel varem oli Sillamäe. Naiste käsipallis andsid pikka aega tooni Kohtla-Järve neiud ja isegi Tõrval on 1990-ndatest ette näidata naiste käsipalli meistrikuld.

Näpuliim

Käsipallurid kasutavad spetsiaalset näpuliimi, mille potsikud on ootel nii mängude kui ka treeningute ajal.
Käsipallurid kasutavad spetsiaalset näpuliimi, mille potsikud on ootel nii mängude kui ka treeningute ajal. Foto: Ain Liiva

Käsipallurid on koristajatädide õudusunenägu. Nimelt kasutavad mängijad spetsiaalset näpuliimi, mis muudab palli kleepuvaks ja osa ollusest jääb ka saalipõrandale, kust seda eemaldada on üsna vaevanõudev.

Treener Elmu Koppelmann: "Tänapäeval on neid liime nii-öelda igale maitsele, meilgi on kasutusel neli-viis liimi korraga. Neil on eri omadused ja ühele sobib üks, teisele teine."

Näpuliim aitab palli paremini püüda ja seda käes hoida, kuid pole halba ilma heata: põrgatada on sellevõrra raskem. Liimine pall ei põrka loomulikult ja kohati on tunne, et kuuekandilist ilma liimita palli oleks lihtsam põrgatada kui liimiga ümarat. Nähtud on isegi selliseid juhtumeid, kus halvasti põrkesse pandud pall jääb põranda külge lihtsalt kinni.

​Üldiselt ongi käsipallis põrgatamine mittesoovitav, seda tasub teha vaid kiirrünnakusse minnes, kui teisiti pole võimalik. Positsioonirünnakul võtab põrgatus tempo maha ja seepeale teevad treenerid kurja häält.

Reeglite iseärasusi

Särkidest tirimine pole käsipallis lubatud, aga kohtunik ei pruugi seda märgata ja üldiselt loevadki asjaosalised sellist teguviisi väikeseks patuks.
Särkidest tirimine pole käsipallis lubatud, aga kohtunik ei pruugi seda märgata ja üldiselt loevadki asjaosalised sellist teguviisi väikeseks patuks. Foto: Ain Liiva

Erinevalt korvpallist võib käsipallis enne palli põrkesse panemist teha kolm sammu ja pärast seda veel kolm.

Vastasmängija kinnihoidmine on lubatud, selle eest määratakse ainult vaba lahtivise. Aga vastast tohib kinni hoida vaid siis, kui oled ründaja ja oma värava vahel. Juhul kui vastane on juba kõrval või, hoidku jumal, möödas, järgneb kinnihoidmisele tavaliselt kaheminutiline eemaldamine väljakult või seitsme meetri karistusvise. Üheski olukorras ei tohi käega kontakti minna vastase näo- või kaelapiirkonnaga.

Väravavahile palliga sihilik näkkuviskamine on keelatud. Treener Aron Jaanis: "See reegel kehtestati mitte väga ammu. Kahjuks oli ka selliseid südametuid mängijaid, kes panid esimese viske puurivahile sihilikult näkku, et teda töödelda."

Sellest hoolimata satub pall päris tihti väravavahile, vahel ka mõnele mängijale otse näkku. Kannatanu krimpsutab seepeale tavaliselt vaid nägu ja tegutseb edasi.

Minutilise vaheaja küsimiseks, kummalgi poolajal saab võtta ühe, on treeneril roheline kaart. Ta peab asetama selle lauakohtuniku ette ja mäng peatatakse kohemaid.

Vahetusi tehakse jooksvalt, mängu peatamata, kuid peab jälgima, et väljakule ei satuks korraga rohkem kui seitse mängijat. Patustamise korral tuleb mängida kaks minutit vähemuses.

​Rünnaku aeg pole limiteeritud, aga kui kohtunik otsustab, enamasti sisetunde põhjal, et nüüd käib juba venitamine, tõstab ta käe ja informeerib võistkonda passiivsest rünnakust. See tähendab, et viimane aeg on mõelda viskele – pärast kohtuniku märguannet võib teha maksimaalselt kuus söötu.

​Käsipallurid ei tegele simuleerimisega, aga selle ennetamiseks on reeglites ka kaval punkt. Kui mängija jääb väljakule lamama ja vajab lahkumiseks meditsiinipersonali või kaaslaste abi, ei tohi ta osaleda kolmel järgmisel rünnakul, isegi kui tervis lubaks.

Märksõnad
Tagasi üles