Punane kukk lehvitas tiibu. 90 aasta eest Virumaal

Omaaegsed tulekahjud lõppesid paraku sageli nii, et suurt midagi alles ei jäänud. Foto: Eesti Tuletõrjemuuseum

Üheksakümmend aastat tagasi näitas talv oma kurjemat palet. Ilm oli pakaseline ja puhus tugev tuul. Pritsumeestel on sellisel ajal alati ärevus hinges, sest tulekahjud on kerged puhkema.

Ja tulekahjudest on 1931. aasta 29. jaanuari lehes päris mitu lugu, kui täpne olla, siis kolm. Kõige lühem neist räägib sellest, et katkisest korstnast süttis õlgkatus, ning seda õnnetust saab küll suure külmaga seostada. Ülejäänud kaks põlengut olid aga pigem kriminaalsed.

Kõleda talvega seoses kirjutatakse aga sellest, et tuisk on metsalindudele palju kurja teinud. “Eriti on kannatanud põldpüüd, kes tuisu eest metsakraavides varju otsides maeti lume alla, kus nad hiljem külma ja lämbumise tõttu surid. Kahi on seda tuntavam, et nimetatud linnud elunevad suurte perekondadena koos ning otsivad ka ühiselt varju tuisu eest, mis neid harilikult suurte hulkadena ühekorraga matab,” kirjutab Virumaa Teataja.