Kolumn: kiired ja vihased

Kristel Kaljuvee. Foto: Erakogu.

Kui Epp Petrone kutsuks mind praegu oma reisikogemusest raamatut kirjutama, saaks see ilmselt pealkirjaks “Minu karantiin: Saksamaa läbi aknaruudu”. Viiest siin oldud kuust olen kodus veetnud kolm. Kuigi ega esimesel kahel kuulgi just üleliia meelelahutusvõimalusi olnud, sest ka siis kehtisid üsna karmid piirangud.

Kuna sõprade nägusid näen praegu vaid videokõne kaudu ja mu töögi käib peaaegu täielikult kodukontorist, on põhjust kodust lahkuda vähe, kui välja arvata sportimine ja käigud toidupoodi. Tegelikult võib need isegi natuke ühte patta panna.

Esimesel korral, kui siin üksinda supermarketis käisin, sain niisuguse kogemuse, et senini hakkavad mul pelgalt kassat silmates peopesad higistama ja vana vaenlane lavahirm surub oma koledad pikad sõrmed ümber selle ajusagara, mille abil ma sõnu üksteise järel lauseteks sean.