:format(webp)/nginx/o/2016/11/28/6124371t1h5bb0.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/02/05/13615387t1h143b.jpg)
Kui Epp Petrone kutsuks mind praegu oma reisikogemusest raamatut kirjutama, saaks see ilmselt pealkirjaks “Minu karantiin: Saksamaa läbi aknaruudu”. Viiest siin oldud kuust olen kodus veetnud kolm. Kuigi ega esimesel kahel kuulgi just üleliia meelelahutusvõimalusi olnud, sest ka siis kehtisid üsna karmid piirangud.
Kuna sõprade nägusid näen praegu vaid videokõne kaudu ja mu töögi käib peaaegu täielikult kodukontorist, on põhjust kodust lahkuda vähe, kui välja arvata sportimine ja käigud toidupoodi. Tegelikult võib need isegi natuke ühte patta panna.
Esimesel korral, kui siin üksinda supermarketis käisin, sain niisuguse kogemuse, et senini hakkavad mul pelgalt kassat silmates peopesad higistama ja vana vaenlane lavahirm surub oma koledad pikad sõrmed ümber selle ajusagara, mille abil ma sõnu üksteise järel lauseteks sean.
Nimelt erinevad siinsed toidupoodide kassad kodustest selle poolest, et neil pole seda toredat taskut, kuhu lint su ostud pärast kassapidaja käest läbi käimist viib, et sa need rahulikult kotti laduda saaks. Sul pole kiiret, sest tasku on kaheks jagatud ja järjekorras sinu taga seisnud tädi kaubad lähevad teisele poole, kuni sina oma kraami sätid. Täiesti pingevaba kogemus.
Aga Saksamaal on sellise tasku asemel väikene lett, kuhu kassapidaja arve tegemise käigus kaubad paigutab. Sinu asi on need sealt kibekiiresti ära korjata, sest kassiir piiksutab su pakke sellise rutuga, et pii-iip käib peaaegu ühtlaselt. Kui sa siis veel oma kaasa võetud riidekoti avamise kallal pusserdad (sest kilekottide ostmine on siin täielik tabu), on lett sulle märkamatult juba kraami täis ning sa pead mitu asja korraga sülle krahmama ja siis läbisegi kotti viskama.
Kassapidaja ei tee sinu saamatusest enamasti väljagi ja tegutseb endiselt sellise hooga, nagu oleksid sa tema viimane klient enne lõunapausi. Sulle võib jääda mulje, et ta on ebaviisakas, aga tegelikult rapsivadki nad seal nõnda terve päeva.
Esimesel korral läksin aga omadega nii puntrasse, et ei taibanud teha muud, kui viskasin kogu oma ostetud kraami lihtsalt kärusse tagasi ja veeretasin selle kogu täiega autoni. Suures hoos lajatasin viimasena letile jäänud kahekilose jahukoti kogu oma kraami otsa. Kuulsin küll seda reetlikku krõpsatust, mis ennustas, et midagi suurt ebamugavust tekitavat on nüüd katki läinud, ent kassiir oli juba teatanud mu ostudele kulunud summa, nii et pobisesin masinlikult: “Mit Karte, bitte. Danke!” ja asutasin end kiirelt minema, endal kõrvad tulitamas.
Parklas avastasin, et minust oli maha jäänud täiuslik valge viirg, mis ulatus poeuksest autoni. Katki oli läinud jogurtitops.
Ka teised välismaalased, mõni neist juba aastaid siin elanud, ei saa aru, kuidas saab üks keskmine eluks vajalik toiming nii stressirohke olla.
“Iga poeskäik on kui stseen “Kiirete ja vihaste” filmist,” näitlikustas üks mu ameeriklasest tuttav. Pärisime siis koos aru oma ühiselt sakslasest sõbralt. Tema nimetas seda lihtsalt sakslaste efektiivsuseks.
Mulle tekitas see “efektiivsus” aga väikestviisi närvivapustuse.