Nädala kaja: väärtustamise kuldne sadu

Anu Viita-Neuhaus. Foto: Meelis Meilbaum

Eesti riigist neli aastat vanem Ottilie-Armilde Tinnuri on justkui selle maa rahvas: tragi, töökas ja südikas. Nii ma sel nädalal kirjutasin. Ma ei tunne teda. Kuigi ma olen Eesti vanima inimese sünnipäevadel käinud alates tema 101. tähtpäevast.

See on veidi kummaline ja naljakas mõeldagi. Aga igal aastal vaatan imetlusega tema ämblikuvõrguna käsi katvaid vagusid. Tema 107-aastastest silmades on elu ja on surma. Igavese igatsus. Väsimus. Kuigi väärikas naine ei räägi palju, on neis jällenägemistest palju sõnulseletamatuse aimu. Teadmist sellest, kuidas elus saabubki aeg, et kõik on juba tehtud, nähtud, öeldud. Ja lähedasi inimesi – neid enam polegi. Ottilie-Armilde Tinnuri on Eesti vanim inimene. Tal on oma tiitel.

Lääne-Virumaa 2020. aasta teo teinud Pamela Maran on samuti nagu suur osa eestlastest veidi iseendas, abistav ja hooliv. Ta on habras ja andekas. Noor naine on suutnud elukogenute väikesed salatarkused kirjutada suurteks lugudeks. Võidud ja kaotused, patud ja armastus – elluäratatud lood nendest on mahutatud piiblimõõtu teosesse – teosse. Ta on ära tabanud: mõistmiseks, mäletamiseks ja meenutamiseks vajame väärikate meenutusi. Maailma väärtustamiseks on neid tarvis.