Kolumn: tali tuli

Martin Nõmm. Foto: Erakogu

Novembris ja detsembris saatis mulle Eestis elav türklasest sõber pilte igast ilmaennustusest, mis lund lubas. Eelmine, pseudotalv talle ei meeldinud ja tegelikult polnud ükski minu välismaalasest sõber, kes juba mitu aastat siinmail elanud, üht õiget Eesti talve näinud. Arvestades viimaste talvede uut normaalsust, ei julgenud mina enam kedagi talve suhtes lohutada, kuid siis, jõulude paiku, lund muudkui sadas ja sadas.

Kui selgus, et lumi jääbki maha, hakati kohe nalja tegema, et kui kaua läheb, enne kui eestlased sellest ära väsivad. Välismaalastest sõprade muljed olid aga ülevad, nii mõnigi neist ei osanud säärast silmailu oodatagi pärast eelnevate aastate kõledust. Praeguseks õpivad nad, mida pikk talv üldse tähendab, mida kandma peaks, millest hoiduma peaks, mis asi on kelgutamine. Kuid nii mõnelgi neist on nüüdseks näos sama väsimus, mis mitutkümmet lumist talve näinud eestlasel.

Ilusa valge talve rikub ära argielu. Talve naudib kõige vähem see, kes lund lükkama peab ja kes ohutult liigelda soovib. Pühade ajal olgu ilus, aga kui pärast kuhugi jõuda on vaja, siis pole enam mõtet. Kõndisin ka ise kord läbi tuisu poodi ja üritasin paksust lumekihist kaetud kõnniteel tasakaalu hoida. Samas ei tuul ega lumega kaetud prillid peatanud mu edevust teha mõnd pilti ja sõpradele saata. Saksamaa mudatalve keskel elav sõber ütles nähtud hangede peale, et tal on kade olla. Sajatasin selle peale, et kui ta samas hanges koperdaks, räägiks ta hoopiski teist juttu. Aga kui tuisk vaibus, pimedus saabus ja sahk oli jõudnud ära käia, tundusid üksikud langevad lumeräitsakad taas üpriski võluvad.