Naine, kes korraldab suusamaratone ja toetab elumaratonidel

Evi Torm. Foto: Marianne Loorents

Kui Evi Torm 14-aastase teismelisena üksinda Rakvere bussijaamas seisis, et Otepää spordikooli katsetele sõita, ei olnud tal kõhklusi. Ta ei teadnud, mida täpselt spordikool endast kujutab, ega polnud varem Otepäälgi käinud. Aga kehalise kasvatuse õpetaja oli soovitanud minna ja ta läks. “Mul ei ole kunagi elus olnud hirmu. Kui on väljakutse, siis teen ära,” ütleb ta nüüd, 40 aastat hiljem.

Ta on osanud iga aega oma elus nautida: pereemana nelja lapsega kortermajas elades ja siis, kui koduks on maja, mille ümber vaid mets ning aknast näeb kitsi. Siis, kui viis lapselast korraga külas olles päevadesse saginat toovad, ja siis, kui kuulda on vaid kella tiksumist. Ta on nautinud nii maratonide kui ka suurte perede ühenduse tegevuse korraldamist, nii rahvaküsitluste tegemist kui ka võlanõustamist, nii spordibaasi juhatamist kui ka erivajadusega lastele toeks olemist. Ta on mõistnud rahul olla ja rahulolematuse tekkides edasi püüelda.

“Mul peab kogu aeg olema eri asju teha. Kui kunagi Emoris küsitlusi tegin, siis seal üks projektijuht ütles, et vaata, kui hea sul on, kui mingi rida läheb käest ära, siis toetud sellele, mis sul on. Kui inimesel on ainult üks rida, mida ajada, ja sealt tuleb mingi tagasilöök, siis oledki käpuli,” räägib Evi Torm, kes on õppinud nii kehalise kasvatuse õpetajaks kui ka ärijuhiks.