Repliik: hõissa, vastlad!

Inna Grünfeldt. Foto: Meelis Meilbaum

Vastlapäeva eel meenus laul: “Täna liugu laseme, hõissa, meil on vastlad, seljas kasuk lumine, jalas valged pastlad.” Seda laulis isa, kui meisterdas seajala kondist vurri, mis huugas salapärase ja kumeda häälega mu käes päevi. Mõnikord seni, kuni nöör katkes.

Kelgusõit – nagu ka herne- või oasupp – kuulub vastlapäeva kui raudnael, ehkki lumevaestel talvedel on saanud vastlasõitu teha vaid mõttes. Tänavu võib pikast liust rõõmu tunda. Naudingulistel hetkedel, mil lumi tuiskab ja tuul kõrvus vuhiseb, meenub ehk esivanemate ennustus liu ja linade pikkuse kohta – kaja kaugest ajast, kust oleme tulnud.

On ju vastlapäev õnnekombel üks rahvakalendri pühi, mis püsib elus võõrliiki pühade seas ajal, kui unustusetolmuga kipuvad kattuma isegi mardi- ja kadripäev.