Kõige sõbralikum libedustõrje on graniidipuru

Kõige sõbralikum libedustõrje on graniidipuru.

FOTO: Meelis Meilbaum

Libedustõrjet valides tasub uurida, kas etikett lubab seda ­kasu­tada ka betoonpindadel, et kevadel ei peaks kurvastama murenenud trepi pärast. Kindla peale minek on aga kasutada graniidisõelmeid, mis jääd küll ei sulata, kuid kindlustavad ­sammu.



Rakvere linnavalitsuse keskkonnainsener Jüri Eljas ütles, et linnas on kõnniteede hooldamisel keelatud tuha kasuta­mine, sest see lõhub jalanõusid. “Liiv ei ole keelatud, aga libedust see ka eriti ei tõrju. Tõhus on graniitkillustik, mida saab kevadel kokku pühkida ja  uuesti kasutada,” rääkis ta.

Maanteeameti hooldeosakonna juhataja Rain Hallimäe ütles, et riigimaanteedel kasutatakse peamise libedustõrje materjalina tavalist soola.

“Mingil määral mõjub see kindlasti keskkonnale, kuid keskkonnamõju ei ole märkimisväärne. Enne kauplustes pakutavate kiiretoimeliste “ajakohaste jääsulatusvahendite” kasutamist võiks iga­üks meeles pidada, et efektiivsus ja keskkonnahoidlikkus on pöördvõrdelises sõltuvuses. Seetõttu võiks kodutrepi ja -õue libedustõrjel piirduda liiva puistamisega,” soovitas Hallimäe.

Väike test

Virumaa Teataja testis oma toimetuse trepil kolme jääsulatusvahendit.

1. Jääsulataja tänavasool (tootja AB Polar). Sildilt saab lugeda, et toode tagab kiire ja kauakestva sulatamisprotsessi, on tõhus temperatuuridel 0 °C–22 °C ning annab libisemiskind­luse segatuna liivaga. Hoiatus: ei ole soovitatav kasutada paekivi sisaldavatel teeka­tetel.” (5 liitrit maksab u 8 eurot - hinnad on kaupluseti erinevad, suuremas anumas ostes on liitrihind odavam).

2. Jää- ja lumesulataja (tootja Heiss­ner), etikett lubab, et kasutada saab kuni –50 kraadi juures ning “sulatamisel tekkiv soojus kiirendab protsessi 8 korda”. Kasutada saab nii puistena kui lahusena. Lubatakse, et toode ei kahjus­ta betooni ega looduslikke kive. (5 kg maksab u 17 eurot).

3. Icemelt (valmistaja Global-Kaustik LLC), sisaldab NaCl ning modifitseeritud CaCl. Etikett lubab, et toode ei tekita roostet, ei kahjusta jalanõusid, ei sisalda raskemetalle ning on soovitatav temperatuuril –20 kraadi. Hoiatus: betoon peab vastama külmakindlusklassile KK4. (2 kg maksab u 3 eurot).

Kuigi etiketi ja hinna järgi olid kõige kõrgemad ootused Heissneri jää- ja lumesulataja suhtes, valmistas see pettumuse – vesilahus trepiastet ei sulatanud (võimalik, et abi oleks kangemast lahusest) ning ka puiste ei pehmendanud eriti jääd. Küll on aga hea teada, et see aine ei kahjusta pinnakatet.

Jääsulataja tänavasoola jääle raputades oli kuulda praksumist. Keemik Meeme Põldme sõnul on see tingitud sellest, et graanulid imavad endasse vett ning sisepingetest tekivad graanulitesse mikropraod. Igatahes tundus, et protsess toimib.

Icemelti graanulite jääle sattudes küll praginat kuulda ei olnud, kuid paari tunni pärast oli trepp kõige rohkem sulanud just selle aine alt. Ka järgmisel päeval oli jääd ära lükata kõige lihtsam just selle tootega töödeldud alalt. Nii et toimetuse testi võitjaks tunnistasime just Icemelti.

Keemiku selgitused

Keemiainstituudi insener, keemiakandidaat ja tehnikadoktor Meeme Põldme soovitas valida sellise jääsulatusvahendi, mis ei sisaldaks kloriide – siis ei ole mu­ret, et kahjustatud võiks saada kõnniteeplaat, trepp, äärekivi, metallist töövahend (labidas, kühvel) või liikumisvahend (auto, haagis, kelk jt).

Põldme selgitas, et enamik anorgaa­nilistest kloriididest, sh ka tavaline keedusool ehk naatriumkloriid, lahustuvad suhteliselt hästi vees ning moodustunud lahused külmuvad tundu­valt madalamal temperatuuril kui vesi – neid lumele puistates tekib n-ö sulp (jäätükikeste, soola ja soolvee segu), mi­da on hõlbus labida või masinatega ära lükata ning tee saabki hooldatud.

Küll on naatriumkloriidi (NaCl) kasutamisel tõsised kõr­valmõjud. “Esiteks NaCl lahus tungib ehitiste ja rajatiste poorsete materjalide pooridesse, näiteks betoon, paekivi, silikaat-, savitellis. Kui muutuvad temperatuur ja NaCl lahuse kontsentratsioon, hakkavad tekkima pooridesse ja pragudesse NaCl-kristallid. Kui temperatuur langeb, siis 0,15 kraadi juures NaCl-kristallid seovad endaga vett — NaCl∙2H2O, millega kaasneb 2,3kordne mahu suurenemine. Paisumise jõud on aga suur ja kui paisumiseks tühja ruumi ei jätku, hakkab lõhkuma materjali, kus kristallid on,” selgitas protsessi Põldme.

Nõnda võiks kloriide sisaldavat jääsulatusvahendit kasutada vaid neil pindadel, mis ei ole poorsed ega mikropragudega.

“Teine, veel hullem kõrvalmõju on see, et kloriidioon kiirendab kõikide metallide korrosiooniprotsessi. Näiteks kui autode tsinkpinne kohtub vee ja soolaga, hakkab see korrodeeruma üsna kiiresti,” rääkis Põld­me ja lisas, et samuti on ohus teede ääres olevad metallkonstruktsioonid.

“Olen uurinud viimati Mäo ümbersõidu teepiirete korrosioonikahjustusi, mille tekkimise üheks põhjuseks on “teesool”, milles 98,5% on naatriumkloriidi,” ütles Meeme Põldme.

Tehnikadoktor soovitas auto­oma­ni­kel oma sõiduriista eluea pikendamiseks seda igal õhtul pesta, et auto pinnale jääks võimalikult vähe soola. “Soomes on tehtud ka uuring, kuidas hoida autot nii, et korrosioonikahjustused olek­sid võimalikult väikesed. Selgus, et kõige rentaablim on hoi­da autosid õues varikatuse all. Mida soojem garaaž, seda kiirem korrodee­rumine,” rääkis ta.

Põldme viitas, et kogu “lumises” Euroopas on teehoolduses keedusoola kasutamine tõsiseks probleemiks. Nimelt kannavad autorattad mägedes soo­la koos lume ja jääga tunnelitesse, kus kloriidid migreeruvad betooni, põhjustavad betooni armatuuri korrosiooniprot­sesse ja sellega konstruktsioonide järk-järgulist lagunemist. Tagajärjeks on  betooni lahtitulek ja ärakukkumine armatuurilt ning betoonist rajatiste pinda jääb “kaunistama” roostetanud terasarmatuuri võrgustik.

“Tunnelitega analoogsed protsessid toimuvad maanteede betoonist sildadel ja viaduktidel nii lumistes piirkondades kui Eestis,” märkis Põldme.

Kui NaCl lahuse külmumistemperatuur teedel on umbes 9–10 miinuskraadi, siis magneesium- ja kaltsium­kloriid võivad “töötada” ka madalamatel temperatuuridel, sest nende vees lahustuvus on suurem.

“Kaltsiumkloriidi lõhkumise mõju poorsele materjalile on tunduvalt väiksem, sest paisumist esile kutsuvat vee sidumist olemasolevatel temperatuuridel ei toimu ning magneesiumkloriidi puhul meie kliimas ei ole poorsele pinnale üldse lõhkuvat toimet,” kommenteeris Meeme Põldme.

Mis puutub puutuha jääle puistamis­se, siis tuleb tegemist teha kaaliumhüdroksiidiga ehk tekib leeliselahus, mis külmub küll madalamal temperatuuril, kuid paraku lagundab nahkjalatseid ning korrodeerib alumiiniumist ja tsingist või alumiiniumi ja tsingi pinnakattega materjale (katused, vihmaveerennid, aiapostid, aiavõrk, väikeautode haa­gised jt).

Libeda tee hoolduseks soovitas keemik Põldme aga kõige lihtsamat moodust – puistata teele purustatud kivimeid ehk kiviliiva, näiteks graniidisõelmeid. Pealegi saab need kevadel kenasti kokku pühkida ning järgmisel aastal uuesti kasutada.





KEEMIKU SOOVITUSED

1. Valida jääsulatusvahend, mis ei sisalda mitte mingisuguseid kloriide ning
mille vesilahus oleks neutraalne.

2. Kui pakenditel vastavat teavet ei ole, tuleb nõuda müüjalt selle toote ohutuskaarti. Eestis kehtivate seaduste järgi peavad ohutuskaardid kauplustes olema (ei pea olema iga pakendiga kaasas).

3. Kasulik on enne ostmist otsida teavet internetist toote nimetuse ja tootja emafirma järgi. Kätte on vaja saada ohutuskaart, mis inglise keeles on MSDS Card.

4. Karbamiidi ei soovita jäätõrjeks kasutada, sest karbamiid on lämmastikväetis ja kuna tulemust andvad kogused on suhteliselt suured, siis on karbamiid ka juba looduse (pinnase) reostaja.

Tagasi üles
Back