Lapsekandmine ei ole tegelikult midagi uut, vastupidi. On iidvana komme siduda laps enda külge selleks, et käed oleksid vabad ja eluks vajalikud igapäevatoimetused saaksid tehtud. Tänapäeval on elu lihtsam: pesu peseb masin ja tolmu imeb robot, lapsekandmine on aga endiselt popp.
Laps selga ja matkarajale
Miks on lapsekandmine lapsele hea?
Inimlaps on loodud kandmiseks: sellele viitavad väikese inimese pisut rangis jalad, kumer selg ning esialgu proportsionaalselt liiga suur pea, mida saab täiskasvanu rinnale toetada.
Kandmiskultuuri juured ulatuvad tegelikult loodusesse, seda teemat on lähemalt uurinud Saksa käitumisbioloog Evelin Kirkilionis ning tema kirjutiste põhjal võib jagada imetajad pojatüübi alusel kolmeks: pesahülgajad, pesahoidjad ja kukkurlased. Kui inimlaps oleks pesahülgaja, kes on kohe peale sündi iseseisev ja liikumisvõimeline, võiks sünnitusmajade asemel olla mängutoad.
1950.–1960. aastatel arvati ekslikult, et inimene kuulub pesahoidjate hulka. Inimlaps kuulub oma kaasasündinud reflekside ja käitumisbioloogia järgi aga hoopis aktiivsete kukkurlaste hulka, kes looduses oma poegi kõikjal endaga kaasas kannavad.
Lapsekandmist vanema keha küljes nimetatakse neljandaks trimestriks, sest selline tegevus on hea nii lapse ja vanema kiindumussuhte kujunemisele kui ka vaimsele tervisele.
Kuna beebidel puudub aja- ja ruumitaju, nad ei mõista väljendeid “tulen kohe tagasi” või “olen teises toas”, on lapsele kõige tervislikum olla kandevahendis ning õppida maailma tundma sel moel turvaliselt ja stressivabalt.
Lähedusvajadus on lapse sama oluline vajadus kui vajadus saada süüa, magada ja sooja. Puudutus tekitab beebi kehas kasvuhormoone.