Üks suu, nii vana
kui mullake;
ja mõtteis nägu
nii vagune.
Ja mõtteis nägu,
nii aus ta;
nii vaikne, valul
ja sõnata.
Üks suu, nii vana
kui mullake;
ja mõtteis nägu
nii vagune.
Ja mõtteis nägu,
nii aus ta;
nii vaikne, valul
ja sõnata.
See on Juhan Liiv, eesti valuluule ehedaim ja ürgseim kehastus. Las mälestavad need read elamata jäänud aastaid, mida kroonviirus Eesti rahvalt viis. Need olnuksid elutarkusega elatud aastad – väärt jagamist, väärt kogemist, väärt meiega olemist.