Toolse linnus kerkis randa 540 aastat tagasi

Sellisena nägi merejäält vaadates Toolse linnust Venemaal ringi reisinud Madalmaade saatkonna sekretär Anthonis Goeteeris 1616. aasta märtsis, mil Toolse oli juba oma tähtsuse sõjalise tugipunktina minetanud ja linnus oli osaliselt varemeis.

FOTO: SA Virumaa Muuseumid

Eelmisel aastal möödus 540 aastat Toolse linnuse rajamisest. Uhkest linnusest on pärast Vene-Rootsi sõja sündmusi XVII sajandil järel vaid müürid, mille vahel on siiski tunda aastasadade pikkuse ajaloo hõngu.

1683. aastal Rootsi fortifikaatori Samuel Waxelbergi joonistatud linnusevaadetel on selgelt näha, et Toolse linnuse eeshoovist ja põhjamüürist polnud alles kuigi palju.

FOTO: SA Virumaa Muuseumid

Liivi sõja ajal Toolse foogti ametit pidanud Otto von Grothuse isiklik vapp.

FOTO: SA Virumaa Muuseumid

Toolse linnuse viimase foogti Heinrich von Kaltenbachi isiklik vapp.

FOTO: SA Virumaa Muuseumid


Toolse linnuse ehitamise põhjuseks peetakse sadama tekkimist praegustest linnuse varemetest läände jäävale lahele keskajal, ilmselt juba 13.-14. sajandil. Sadama ülekandumise jõesuust lahele põhjustas ilmselt kaubalaevade süvise suurenemine.
Jäänukina endisest sadamakohast on Toolse lahele alles jäänud omaaegse lainemurdja jäänused, mille rannapoolsel küljel asuski sadam. Esmakordselt mainiti Toolse sadamat 1437. a Viiburi ja Tallinna linna omavahelises kirjavahetuses kui kohta, kus toimus Soome ja Eesti talupoegade vilja ja soolasilgu vahetuskaubandus.

1683. a Samuel Waxelbergi Toolse neeme ja linnuse plaanil oleva ääremärkuse järgi olnud sadamakohas 9 jalga (2,7 m) vett. Kuna Põhja-Eesti rannik on pärast jääaega järjepidevalt on kerkinud, oli vesi sadamakohas keskajal ehk mõnevõrra sügavamgi.

Lisaks sellele, et Toolse oli Rakvere sadamakohaks, mille kaudu rakverlased olevat pidanud tähelepanuväärset kaubandust, toimus Toolse sadama kaudu nähtavasti laiaulatuslikult ka kohalike Harju-Viru vasallide teraviljakaubandus välismaiste kaupmeestega. 1346. aastal kehtestati Hansa määrus, milles sätestati, et kaubaliiklus on lubatud ainult Tallinna, Riia, Pärnu ja Tartu kui laoplatside kaudu. See võimaldas nimetatud linnadel kontrollida kaubavooge, nõuda tollimaksu ja keelustada nn kõrvalsadamate kasutamine.

Toolse küla (Tholis) on allikais esimest korda nimetatud 16. oktoobril 1425. aastal ordumeister Cisse von dem Rutenbergi poolt Dietrich von Uexküllile antud läänikirjas. 1. juulist 1430. aastal pärinevas ostu-müügilepingus mainiti, et Toolse külas oli kolm talukohta.

Arvatavasti ehitati 14. sajandi lõpul või 15. sajandi alguses sadamakoha kaitseks Toolse neemiku tippu kahekorruseline majalinnus, mis võis 15. sajandi keskel kuuluda Wrangelite aadliperekonna omandusse. Igatahes väidetakse nende perekonnaajaloos, et Vicke von Wrangeli valduses olnud 1469. aastal Kaliküla (Kalligal), Asse, kolm taluperet Toolse külas (Tolss), Selja mõis ja Tolsburg. Antud juhul tahaks uskuda, et nimetust Tolsburg kasutati just sadamakohas asuva majalinnuse kohta, milles Wrangelite perekond ka elas.

17. sajandi keskpaigast pärinevas Saksamaa topograafia osas, mis käsitles Liivimaad, väitis selle autor Martin Zeiller, et Toolse linnus ehitati 1219. aastal. Kuna ta ei nimeta oma allikat, pole võimalik hinnata selle teate tõeväärtust mingil moel, kuid kõik ülejäänud Toolse kohta esitatud andmed olid õiged. Zeiller teadis, et linnus asus poolel teel Tallinna ja Narva vahel, 3 miili kaugusel Rakverest, ning esitas õigesti olulisemad linnuse kohta käivad Liivi sõjaga seostuvad faktid.

Ordulinnuse ehitamist Toolse neemikule senise majalinnuse kohale seostatakse 7. jaanuaril 1470. aastal ordumeistriks valitud Johann Wolthus von Hersega. Hersel oli ordumeistriks saamisel selja taga juba korralik karjäär. Ta oli 1451. aastal Maasilinna (Soneburg) kumpan, aastail 1459-1463 arvatavasti Narva foogt, 1466-1468 olulise Pihkva vürstiriigi piiril oleva Aluksne (Marienburgi) komtuurkonna komtuur, 1468-1470 Tallinna komtuur.

Ordumeistriks saanuna seisis ta vastamisi oluliste sise- ja välispoliitiliste probleemidega. Sisemistest probleemidest oli olulisim ordumeistri võimu taastamine. Laveerimine ordusiseste poliitiliste rühmituste vahel oli sundinud varasemaid ordumeistreid tegema kompromisse, mille tagajärjel meistri võim vähenes ning ordukapiitli võim kasvas.

Herse püüdis meistri võimutäiust taastada, sest välispoliitilised asjaolud nõudsid ordu efektiivset ja takistusteta tegutsemist. Selleks, et kapiitli mõju vähendada, surus ta 11. novembril 1470. aastal peetud ordukapiitli nõupidamisel läbi otsuse tuua ordumeistri residents Riiast üle Viljandisse ning moodustada meistri kammerpiirkond, milleks ta võttis oma otsevalitsemise alla olulisemad ordupiirkonnad: Viljandi (Fellin) komtuurkonna, Järvamaa (Jerwen) ja Põltsamaa (Oberpahlen) foogtkonna ning võib-olla hiljem ka Bauska (Bauske) foogtkonna. Tema poliitilised vaenlased nägid ordumeistri võimu tugevdamises katset opositsiooni mahasurumise järel ordu sekulariseerida ning ilmalikus­tada.

Välispoliitilistest ohtudest suurim oli Moskva vürstiriigist lähtuv oht Novgorodi vürstiriigi iseseisvusele. Herse arvates pidi ordu, juhul kui Moskoovia himustab Novgorodi alla neelata, minema kogu oma jõuga Novgorodile appi. See oleks olnud nii kõigi Liivimaa riikide kui ka Hansa  Liidu huvides, sest Novgorodi, Hansa peamise kaubanduspartneri ja Liivimaa ning agressiivse Moskoovia vahelise puhverriigi langemine Moskoovia võimu alla oleks mõjutanud oluliselt hansakaubandust halvemas suunas ja kujutanud otsest ohtu Liivimaa riikide iseseisvusele.

Paul Johanseni arvates tegutsesid ordu ja Hansa Liivimaal käsikäes. Kui ordul oli Novgorodiga tüliküsimus lahendada, toetas ordut tõhus hansakaubanduse blokaad, kui oht ähvardas kaubandust, ei kõhelnud ordu vajadusel kaupmehi sõjalise jõuga toetamast. Nii ka antud juhul. Et reaalne oht Novgorodile oli olemas, tõestasid ilmekalt ka käimasolevad sündmused.

14. juulil 1471. aastal toimunud Šeloni lahingus purustas Moskva suurvürsti Ivan III viietuhandemeheline sõjavägi Novgorodi umbes 30 000 mehelise sõjaväe. Herse välispoliitiline plaan nägi ette liidulepingu Novgorodi ja Leedu vürstiriigiga ning Moskva-meelse Pihkva vürstiriigi vallutamise, et kaasata viimane Moskva vastasesse liitu. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et Herse plaanide täitumine ning Novgorodi iseseisvuse hoidmine oleks võinud oluliselt muuta piirkonna geopoliitilist olukorda ning ajaloo kulgu.

1471. aasta alguses otsustas Herse ehitada poolele teele Tallinna (Reval) ja Narva vahele Toolse neeme tippu sealse sadamakoha juurde uue ordulinnuse. Ta lasi linnuse ehitada ilma orduvendade ja kapiitliga nõu pidamata, oma ainuisikulisel otsusel, ning raisanud tema vastu hiljem esitatud süüdistuse põhjal ehitusele mõtlematult liiga palju raha ja tekitanud sellega kaose ordu rahanduslikus olukorras.

Linnus pidi kaitsma sadamat Rootsi mereröövlite eest ja tõkestama vajadusel üle Narva jõe tungivate venelaste edasipääsu Tallinna suunas, saades seega osaks Venemaa vastu suunatud piirikindlustuste süsteemist, ning tagama Toolse sadama kaudu toimuva ordu ja orduvasallide teraviljakaubanduse. Herse vaenlased süüdistasid teda muu hulgas suhete rikkumises Rootsiga, kes võtnud linnuse ehitamist enda vastu suunatud rünnakuna, kahtlustanud ordut ning suhtunud temasse vihaga.

Linnuse ehitamiseks võõrandati Vicke von Wrangelilt linnuse ümber loodava foogtkonna heaks Selja mõis ning sellega koos ka neile kuuluv majalinnus Tolsburg, mille asemele uus linnus rajati.

Nagu pilkeks nimetas Herse uue linnuse Vredeborgiks (eesti k rahulinn, ka Vredeborch, Fredeborg, Fredeborch). Uut nime on kirjalikult mainitud esmakordselt 13. augustil 1471. aastal, mil ta kirjutas uuest linnusest, “uff unnseres ordens vesten Vredeborg,” Saksa ordu kõrgmeistrile kirja, kus selgitas oma ülalesitatud Venemaa poliitika põhiseisukohti.

Pärast Herse kukutamist pannakse talle Saksa Ordu kõrgmeistrile saadetud kaebekirjas süüks, et ta ehitas linnuse maale, mille suhtes orbunud Vicke Wrangeli pärijatel on seaduslikke nõudeid.

Herse huvi linnuse rajamise vastu Toolse sadamakohale oli poliitilise ja sõjalise kõrval kindlasti ka majanduslik. Ühest küljest sai ordu nüüd kasu sadama kaudu käivast kaubavahetusest, teisest küljest tõusis aga tema mõjuvõim Harju-Viru vasallide üle.

Omades linnust Toolse sadamas, sai ordu vajadusel tõhusalt tõkestada vasallide teraviljakaubandust, mis toimis mõjusa majanduspoliitilise hoovana muidu iseteadlike vasallide suhtes.

Harju-Viru vasallidele ordu mõjuvõimu selline tõus, eriti kui sellega käis kaasas ühe vasalliperekonna huvide räige rikkumine, eriti ei meeldinud. See samm viis Harju-Viru vasallid eesotsas Wrangelitega ordus kujuneva Herse-vastase opositsiooni toetajaiks.

Linnuse ehitamine algas juba 1471. aasta talvel. Selleks rakendati tööle talupojad Karksi, Viljandi, Põltsamaa, Aluksne, Järva ja Rakvere ordupiirkonnast. Ehituse jaoks olevat Tallinnast tellitud suures koguses rauda ning ehitajate jaoks soola ja muud vajalikku. Talupoegadele olevat see Herse vaenlaste väitel olnud pingutus, millest need suurivaevu toibunud.

Toolse linnuse ehitamine muutis ka Rakvere linnuse toonase foogti Dietrich Lappe von Koningeni ordumeistri leppimatuks vaenlaseks. Toolse foogtkonna rajamiseks kärpis ordumeister Rakvere foogtkonna valdusi ning seeläbi ka võimu ja sissetulekuid, Rakvere foogt kaotas kontrolli Toolse sadama üle. Seetõttu püüdis Lappe von Koningen Vredeborgi ehitust igal võimalikul viisil takistada ja edasi lükata, nii sai temast näiteks Toolse Wrangelite õiguste eest võitleja ordus.

Selle eest tagandas Herse ta Rakvere foogti head sissetulekut pakkuvalt ametikohalt ning sundis kogu varem kogutud varandust Rakverre maha jättes taanduma täiesti tähtsusetu ning palju väiksemat sissetulekut võimaldava Pärnu komtuuri ametikohale.

Kõigi muude vaenlaste poolt Hersele süüks loetud tegude hulgas figureeris ka Rakvere foogti majanduslik ruineerimine. Viimane jäänud Rakverest sunnitud lahkumise järel nii vaeseks, et ei suutnud aasta lõpul isegi teenijatele palka välja maksta.

1471. aasta sügisel vangistasid Herse kaasvennad ta tema enda poolt juulis ordu maamarssaliks kinnitatud Bernd von der Borchi juhtimisel Helme (Helmet) linnuses ning tõukasid võimult. Järgmise aasta oktoobris ta suri, tõenäoliselt mõrvati (peksti surnuks) Võnnu (Wenden) linnuses, kus teda vangistuses peeti.

Ka uueks ordumeistriks saanud Bernd von der Borchi valitsusajal (1471-1483) jätkus linnuse ehitamine, Wrangelitele nende valdusi ei tagastatud, kuid Vredeborg nimetati taas Tolsburgiks.

Bernd von der Borchi saatus ordumeistri ametis ei toonud talle ka lõpuks erilist au, 1483. aastal pani paavst ta kirikuvande alla ning von der Borch pidi ordumeistri ametist tagasi astuma.

Toolse foogtkonna asutas ordumeister Johann Wolthus von Herse samaaegselt Toolse linnuse ehitamisega 1471. aastal. Foogtkond hõlmas maavaldusi Haljala kihelkonna põhjaosas Selja mõisa alal ning Järvamaal, maaalal, mis ulatus Amblast Valgejõeni. Olulisim osa foogtkonnast asus siiski selle keskuse, Toolse ordulinnuse ümber.

Foogti peamiseks ülesandeks oli valvata Tallinna-Narva mereteel asuvat kohalikku sadamat ning kaitsta ja kontrollida seal kauplemist. Toolse foogtkond oli väikseim pikemat aega (1471-1564) eksisteerinud ordu haldusüksus, mis faktiliselt lõpetas oma eksistentsi pärast Toolse vallutamist venelaste poolt Liivi sõja alguses augusti esimesel poolel 1558. aastal, juriidiliselt eksisteeris aga 1564. aastani, mil tema valdused läksid Liivi orduga sõlmitud lepingu kohaselt üle Poola-Leedu riigile.

Virumaal kuulusid Toolse foogtkonda Kunda ja Selja (Selgs, Selcks jm) mõis, kusjuures viimane oli pärast Wrangelitelt võõrandamist tõenäoliselt ordumõis ning kandis nagu linnuski nime Tolsburg. Üldiselt käibisid mõlemad nimetused – Selgs oder Tolsburg – saksakeelses nimetraditsioonis kogu aeg paralleelselt.

Järvamaal kuulusid Toolse foogtkonnale külad, mis jäid, nagu öeldud, Ambla ja Valgejõe vahelisele alale ehk nn Karunga vakusesse (Karwenka-Wacke), mis eraldati Järva foogtkonna valdustest. Vakusesse kuulusid järgmised külad: Aruküla (Arroküll, Arrokyll), Nõmmküla (Nömküll, Nymmekyll, Nömmeküll, Nõmmküll), Karunga (Karwenka, mis ühines hiljem Nõmmkülaga), Näo (Newacke), Kuru (Kurro), Pilo, Tapa (Taps) ja Uusküla (Usküll, Udenküll). 1564. aastal, mil foogtkond lõpetas tegevuse, läks enamik Karunga vakusesse kuulunud külasid Purdi mõisa (Noistfer, Nousever) koosseisu.

Toolse foogtid ei kuulunud Liivi ordu tähtsamate käsknike hulka ega ole neist ka seetõttu eriti palju teada. Mitmest polegi teada enamat kui ainult asjaolu, et nad mingil hetkel Toolse foogtid on olnud. Rohkem on teada Eckbert von dem Berge, Godert von der Recke, Philipp Rosti ja Heinrich von Kaltenbachi kohta.

Eckbert (ka Egbert, Eggebert, Eggerde) von dem Berge pärines tõenäoliselt Madalmaadest Deventeri kaupmehesuguvõsast, tema sugulasi on teeninud ka Saksa ordus ning üks neist, Goddert von dem Berge, on olnud 1436. aastal isegi Liivi ordumeistri teener.

Vaatamata oma madalale päritolule tegi Eckbert von dem Berge ordus mõningast karjääri. 1476. aastal on teda mainitud Maasilinna foogti kumpanina, 1487. aastal Sēlpilsi (Selburg) foogtina, aastail 1492-1493 oli ta Toolse foogt, 1499-1514 Bauska foogt. Pärast seda teated tema kohta lõppevad. Nagu von dem Berge, nii olid Madalmaadest pärit ka von Hoekelum ja von Kloster.

Godert (ka Goedert) von der Recke oli pärit Uentropist Marki krahvkonnast Vestfaalis. Temal oli samuti ordus sugulasi. Ordu liige oli tema vend Hermann ning pikaaegne Tallinna komtuur Johann von der Recke (1485-1510), kelle nõbu ta oli. 1522. aastal mainiti teda esmakordselt Liivi ordu liikmena. 1529. aastal oli ta Maasilinna kumpan ja 1532. aastal Dünamünde linnusekomtuur. Aastail 1531-1547 oli ta Toolse foogt. Pärast seda andmed puuduvad.

Philipp (Vylipts) Rost oli pärit Bergi hertsogkonnast Reinimaalt. Enne 1537. aastat oli ta rüütelvend Viljandis, 1537. aastal mainitakse teda kui rüütelvenda Liivimaal, tõenäoliselt teenis ta endiselt Viljandi linnuses. 1546. aastal on ta Järvamaa foogtkonna kumpan, aastal 1555, aga võib-olla isegi juba aastast 1550 Toolse foogt.

Heinrich (Hinrich) von Kaltenbach oli pärit Bergi hertsogkonnast Reinimaalt. Ta oli 1546. aastal Paide linnusekomtuur ning aastail 1555-1558 Toolse foogt. Johann Renner kujutab teda oma Liivimaa ajaloos argpüksina, kes ei julgenud oma linnust Liivi sõja alates venelaste vastu kaitsta, vaid pages Tallinna, vaatamata sellele, et tal olnud piisavalt sõjasulaseid. Ometi peab tema kaitseks ütlema, et 1558. aasta augusti alguseks oli Toolse ainus veel mitte venelaste kätte langenud linnus Virumaal, Toolse oli jäänud sügavale venelaste tagalasse ning nende jõud olid masendavalt ülekaalukad. Sellest hoolimata vahistati ta 1559. aasta esimestel kuudel linnuse hülgamise eest ning heideti vangi. Pärast seda teated temast puuduvad.

1501. aasta novembris tungis 90 000meheline Vene vägi Tartu ja Riia piiskopkonda ning Virumaale. Muu hulgas rüüstati ka Toolse foogtkonna maid. Ainuüksi Virumaalt olevat venelased viinud kaasa peaaegu 40 000 vangi.

1520. aastal ostis Wolmar von Wrangel Simon von Wrangeli orvuks jäänud pärijatele Moritz von Wrangelilt 6000 marga eest hulga kinnisvara, mille hulka kuulus ka kõrts Toolsel. See on ühtlasi ka esimene teade kõrtsi tegutsemisest Toolsel.

Toolse sadama kaudu toimuvast teraviljakaubandusest võtsid agaralt osa ka Rakvere foogtid. 1523. aastal soovis toonane foogt Paul von Steinen saata Toolse sadama kaudu Preisimaale Königsbergi vilja ning tellis endale Tallinna kaupmehe Cordt Kardinalli kaudu Tallinnast Toolse sadamasse Mattis Quessele kuuluva laeva, mis mahutas 60 sälitist (~120 tonni) vilja. Mattis Quesse küll ise laevaga Toolsesse kaasa ei läinud, vaid saatis enda asemel asjaga tegelema Tallinna kodaniku Cordt Hesfeni ja laevnik Must Mattise.

14. mail röövisid Rootsile alluvad kaaprid, umbes 100 mehe suurune salk, viimastelt aga foogtile kuuluva viljalastiga laeva otse Toolse sadamas, väites, et neil on selleks täielik õigus, kuna viljalaadung pidi minema Preisimaale Samlandi piiskopile, kelle valdused asusid Saksa orduriigi territooriumil, mille kõrgmeister toetas käimasolevas Rootsi-Taani konfliktis Taanit ning oli seetõttu Rootsi vaenlane.

Paul von Steinen esitas seepeale kaebuse ordumeistrile ja Tallinna linnale, sest viimane olevat mereröövleid oma sadamaisse lubanud, viidates Rootsi kaaprite pealikule Jacob Flemingile, kes tõepoolest mais Tallinnas viibis ja raelt kingitusi sai. Tallinna linn asus antud tülis siiski P. von Steineni poolele ja pidas aktiivset kirjavahetust koguni Gustav Vasaga, kes lubas vilja tagasi hankida. Kuidas see lugu täpselt lõppes, pole siiski teada.

Ilmselt samast laevast on juttu ka kahes 1523. aasta mai lõpus (20. ja 30. mail) saadetud kirjas, kus kurdetakse, et Tallinna kodanik Cordt Hesfen ja laevnik Must Mattis ei teadnud, et nad ei tohi Toolse sadamast Preisimaale vilja vedada ning paluvad oma kuudi aresti alt vabaks lasta ning Rakvere linnuse foogtile odralasti tagastada või hüvitada.

Gustav Vasa üritaski enam-vähem samal ajal, mil eespool kirjeldatud sündmused aset leidsid, tõkestada ka üle Soome lahe Soome ja Liivimaa vahel toimuvat kaubandust. Nii on teada, et 1526. aastal saatis ta laevad Soome lahele, et lõpetada Soomest lähtuv lubamatu kaubavahetus Tallinna ja Riiaga. Takistusi seati ka soome randlaste ja saarlaste soolasilgud-vilja-vastu vahetuskaubandusele Virumaa sadamates, kaasa arvatud Toolsel, kuid olulist edu ilmselt ei saavutatud, sest kakskümmend aastat hiljem, 1546. aastal, räägitakse endiselt, kuidas Soome saarestiku kalurid veavad soolasilku Virumaale ning vahetavad need “hyvällä kaupalla ruista vastaan”.

Kustaa Vilkuna arvates kaubeldi seal muudegi kaupadega, tema hinnangul oli Toolse keskajal üks sadamatest, kus oli võimalus vahetada kala, võid, karusnahku ja Rootsi rauda.

1548. a koostatud Saksa ordu Liivimaa haru personalinimekirjades märge Toolse foogti kohta puudus. Oletatavasti võis Toolse linnus aastail 1548-1550 olla üldse mehitamata. Arvatavasti aga juba 1550. aastast, kuid kindlasti aastail 1555-1558, oli foogt seal taas ametis.

1550. aastate keskel kogus Preisimaa hertsog Albrecht luureandmeid Liivi ordu kohta, et välja selgitada selle sõjalist võimekust. Muu hulgas on kogutud andmeid ka Toolse linnuse kohta. Neist segus, et aastail 1555-1556 oli Toolse linnuse omanduses 50 talumajapidamist ja linnuse foogt maksis igal aastal ordu kassasse 30 marka. Linnus pidi koos ümbruskonna aadlikega välja panema 70, teistel andmetel isegi 80 ratsaväelast ning saatma need Vene piirile. Võrreldes suuremate linnustega oli seda muidugi vähe. Rakvere foogtkond näiteks pidi välja panema 250 ratsameest ning kogu Vana-Liivimaa riikide sõjaline võimsus oli 5200 ratsaväelast.

Nagu eespool juba mainitud, lõpetas Toolse foogtkond oma tegevuse Liivi sõja algusaastail.

Tagasi üles