Vaade: kas me elame wifita?

Eva Samolberg-Palmi. Foto: Ain Liiva

Sattusin möödunud nädalal nooremate kolleegidega arutama, kuidas küll on võimalik praeguses olukorras suhteid luua ja armastust leida. Ise olen baariajastu inimene ning põhilised tutvumised ja kokkusaamised käisid ikka valju muusika keskel sumisevas rahvamassis. Praegu baari minna ei tohi, ei saagi, need on kinni. Jäävad vaid internetikeskkonnad, aga samas ei tohiks võõra inimesega justkui kokku ka saada, teadusnõukoda ei luba. Jube keeruline olukord.

Nädalavahetusel manitses professor Irja Lutsar kõikvõimalikke vahetuid kontakte veelgi koomale tõmbama, sest rahvatervislik seisukord riigis tüürib katastroofi suunas. Lutsar soovitas käia vaid toidupoes ja apteegis ravimeid ostmas. Jah, mõistlikud soovitused, kui olla üle kuuekümne aasta vana.

Aga ma ei kujuta ette, et saia, vorsti ja kummelitee trajektooril suudab pikemat aega elada üks 20. eluaastates inimene, ausalt ei suuda. Omavanustega suhtlemine, uute tuttavate leidmine ja tutvuste loomine on osa inimeseks olemisest, osa küpsemisprotsessist.