Ilma viha ja eelistuseta

Maire Liivamets Foto: Erakogu

Pealkirjas sisalduvat mõtet on kasutanud rooma ajaloolane Tacitus, kes olevat püüdnud ajalugu kirjutada erapooletult. Seega ei ole ütluses sine ira et studio kübetki uut või ootamatut. Ent sisult on lendlause alati kordamist väärt. Selle võiks koguni praegu kuulutada tarkuse kõrval teiseks kullakoormaks. Niinimetatud väikese inimesena mõtlen keerulistel tundidel selle üle peaaegu kogu vaba aja, isegi unetutel öödel, kui seina taga köhib haige hingeline.

Nõnda hädakuulutavas ja viiruse levikust sõltuvas olevikus ei taheta mõelda pidevalt tulevikule, vaid üritatakse päev tervena ning uute majanduslike hoopideta üle elada. Meie, see tähendab inimkonna päevad tunduvad kurvailmelisemad, kui osanuks veel näiteks kümnend tagasi mõelda, kuigi märgid (kiired kliimamuutused, liikide kadu, reostunud mullad, kübertaplused, joogivee ja toidu nappus arengumaades, prahilaamad, uued hullud tõved, õhusaastatus, piduriteta tarbimine, e-maailma mõju inimajule, rahvahulkade mõtlematud vihapursked) on osutanud teatava kataklüsmi võimalikkusele meie ümber.

Toimunu kinnitab inimeste korraldatud karmi tegelikkust, mida nüüd arusaamatuses pealt vaatame. Olgem siis rikkad või vaesed, kuulsad või tagasihoidlikult märkamatud. Viirus ei hooli rahvusest ega maailmavaatest. Seisame päevast päeva silmitsi õppetunniga, mille hinda me tegelikult veel ei tea, lagastades samal ajal julmalt edasi. Iga kilekotitäis prügi metsa all lisab laga juurde. Juba märkab tuulte vallas kasutatud maske, mida peame eksistentsi nimel kandma. Kohtume inimestega, kes püüavad saabunud situatsioonis oma ego või teiste rumalust ära kasutada. Kõik tulev, olgu see hea või väär, kuulub eelkõige muidugi eeskätt noortele, kes suudavad õnneks tõbe enamasti võita. Usku uute põlvkondade võimesse maailma pisutki parandada ei või praeguses viiruseküllases õhkkonnas kaotada. Kaotada ei tohiks isegi usku kogu inimkonda, kuigi üksikisiku tasandil on kurjust uskumatult palju.