R, 9.12.2022

On aeg õppida oma lastega äppide kaudu suhtlema

Elo Võrk
, Telia Eesti toetustegevuste juht
On aeg õppida oma lastega äppide kaudu suhtlema
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Elo Võrk.
Elo Võrk. Foto: Jake Farra

Eelmisel aastal korraldas Telia koostöös lastekaitse liidu ning haridus- ja noorteametiga laste nõuandva paneeli uuringu mõistmaks, mil moel kohanesid õpilased distantsõppega eriolukorra ajal. Koolinoored on reeglina distantsõppega rahul, ligipääs koolitöödeks vajalikele digivahenditele on väga hea ning positiivsena nähakse nii pikenenud und kui ka mitmekesisemat söömist.

Ometi kasvas ekraani taga veedetud aeg hüppeliselt, iseseisva töö maht suurenes märkimisväärselt ja õppimiseks kulunud tunnid kippusid venima hilisõhtusse. Paradoksaalsel kombel kasvatas tehnoloogiline digivabadus meie koolilaste koormust. Võib öelda, et need õpilased, kel oli juba kontaktõppes raskusi, kogesid seda eriolukorra ajal veelgi enam.

Turbulentses maailmas, kus pea kõik sektorid pistavad rinda uute proovikividega ellujäämise nimel, oleme pidanud absoluutselt kõigega hakkama saama. Peame tegema kummarduse kõigi õpilaste, õpetajate ja lastevanemate ees, kes on pidanud meie tuleviku nimel kohanema iga päev omamoodi – katsetades ja piire kombates. Oleme selles olukorras üheskoos, aga samas endiselt üksi. Ka uuringust tuli välja, et noored on oma ülesannete ja muredega rohkem omapead. Niisugusele järeldusele tuldi ka üldist toimetulekut käsitlenud Tallinna ülikooli uuringus, mille kohaselt vajas umbes kolmandik peresid ja lapsi suuremat märkamist, toetamist ja täiendavat tuge. Eriti on soovitatud pöörata lisatähelepanu 7.–9. klasside õpilastele.

Esile tuli ka vajadus suurendada õpetamises ja õppimises tähelepanu planeerimist. Kui täiskasvanutena oleme harjunud vastutama oma elukäigu eest, siis noored alles õpivad seda. Kas me tahame päriselt, et noored muretseksid hirmu ja teadmatuse tõttu, mismoodi nad selle kõigega ikka hakkama saavad? Või valutaksid südant, kuidas mõjutab kontaktõppe puudumine nende tulevikuplaane? Ja kuidas me seda üldse teame, kui me noortelt endilt ei küsi?

Tööelus on vast igaüks kogenud, et avatus ja suhtlemine lahendab pooled ­probleemid ja vääritimõistmised. Kolme lapse emana tean liigagi hästi, kui raske on leida iga pereliikme jaoks eraldi aega, et lihtsalt rääkida ja kuulata.

Tööelus on vahest igaüks kogenud, et avatus ja suhtlemine lahendab pooled probleemid ja vääritimõistmised. Kolme lapse emana tean liigagi hästi, kui raske on leida iga pereliikme jaoks eraldi aega, et lihtsalt rääkida ja kuulata. Niisama oma muredest keegi mu lastest kahjuks rääkima ei tule. Usun, et seda ei peakski kelleltki ootama ja eeldama. Seda suurem on aga vastutus täiskasvanute õlgadel: kas ma oskan lapsevanemana ära tunda selle hetke, kui ma pean küsima ja toeks olema? Kahjuks väga sageli ei oska. On peen kunst küsida õigeid küsimusi õigel ajal ja õiges sõnastuses, eriti teismeliselt. Enamgi veel, teha seda ka õigesti – olen viimasel ajal kergendusega avastanud, et olulise jutuajamise algus võib saada palju loomulikuma ja lihtsama tõuke hoopis mõne suhtlusrakenduse aknas.

Ma ei taha siinkohal öelda, et silmast silma suhtlus on oma tähtsust kaotamas. Vastupidi, see on mingis mõttes isegi olulisem kui kunagi varem. Aga digiriigis elamine tähendab seda, et lisandunud on uusi suhtlusvorme.

Ma ei taha siinkohal öelda, et silmast silma suhtlus on oma tähtsust kaotamas. Vastupidi, see on mingis mõttes isegi olulisem kui kunagi varem. Aga digiriigis elamine tähendab seda, et lisandunud on uusi suhtlusvorme. Lisaks õhtusöögijuttudele räägivad lugusid emotikonid, meemid, ajas pidevalt muutuv släng ja kanalid, mis võimaldavad neid visuaalseid lühijutte üksteisega jagada. Tagasiteed enam pole, need tehnoloogilised lahendused on tulnud, et jääda. Mis siis, kui noored tegelikult jagavad meiega oma mõtteid ja tundeid, aga me ei oska neid enam kuulata või märgata? Tehnoloogia on kahtlemata osa haridusvaldkonna innovatsioonist, aga võibolla peavad õppima ja kohanema ka lapsevanemad. Täiskasvanute roll on kasvatada meie noortest tublid ja targad tegijad, kes lisaks tippteadmistele on ka empaatilisemad ja hoolivad. Aga noortelt on meil endilgi palju õppida – alustuseks kasvõi seda, mismoodi digimaailmas päriselt üksteisega suhelda.

Sõnadel on võluvõime, rohkemgi, kui teinekord arvata oskame. Tuleb välja, et ka meemidel, emoji’del, GIF-idel ja rakendustel. Kui distantsõpe praegu silmast silma suhtlemist ei soodusta, on selleks ka digitaalsed lahendused – alustades mistahes videokoosoleku platvormist kuni koostöös noortega välja töötatud turvalise ja struktureeritud suhtlusrakenduseni Clanbeat, rääkimata juba aastaid kasutuses olnud sotsiaalmeediakanalitest. Haridusinnovatsioon algab seega meist endist – kui me astume ise esimese sammu noortele lähemale.

Mis oleks, kui pööraksime jätkuval digikultuuriaastal erilist tähelepanu omaenda suhtluskultuuri arendamisele ja noortega äppides suhtlemisele ning leiaksime lisaks sõnadele visuaalseid võimalusi oma küsimuste või mõtete väljendamiseks?

Märksõnad
Tagasi üles