Kolumn: rääkige parem üks lugu

Urmas Nõmmik. Foto: Erakogu

Tänapäeva inimene muudkui vahib. Ta vahib ekraane: teleriekraani, nutitelefoni ekraani, nutikella ekraani, kassaaparaadi ekraani. Ekraane on lõputult. Isegi välja sööma minnes jääb vaatevälja mingi ekraan, ja juba kinnistuvadki sinna silmad nagu võlutult.

Ekraani vahtides näeb tänapäeva inimene lõputul hulgal visuaalset ja sõnalist informatsiooni. Maailma ajaloos pole mitte kunagi varem jõudnud inimsilmani nii palju värve ja pilte, olgu liikuvaid või liikumatuid. Inimene pole vist ka kunagi varem nii palju lugenud kui praegu. Ei, mitte raamatuid. Tänapäeva inimene loeb mõõtmatul hulgal uudiste pealkirju, tuttavate sõnumeid, säutse, reklaamide hüüdlauseid.

Viirusekriis on neid arengusuundi muidugi ainult süvendanud. Sotsiaalse vahemaa nõue sunnib suhtlema üksteisega ekraani kaudu. Ekraani ees veedavad nüüd rohkem aega ka need, kes seda enne ei teinud. Kes on juba niigi harjunud palju ekraani ees viibima, võib seda nüüd teha ilma vähimagi süümepiinata.