Lapsed, nähtamatud kriisiohvrid

Heljo Pikhof. Foto: Erakogu

Ma ei tea kedagi, kes ei teaks kedagi, kelle elu poleks viirushaigus räsinud. Koroona on toonud kannatusi ja leina, ta on kimbutanud inimeste tervist, takistanud töö tegemist, tähendanud paljudele tööta jäämist ja solgutanud lapsi kooli- ja koduõppe vahel. Ja Eestis ei lähe olukord paremaks, paraku on seis vastupidine.

Lapsed aga ei küsi viirusest, lapsed sünnivad ja kasvavad igal ajal. Just lapsed ja lastega pered on ühed pandeemia nähtamatud ohvrid, mitte niivõrd (suur)ettevõtted-ettevõtjad, keda eelmine valitsus priskesti poputas, seda küll valikuliselt. Ka uus valitsus püüdis ettevõtjaid igati soosida-säästa, kui viivitas piirangute karmistamisega.

Lastega perede heaks ei ole aga Eesti riik kogu koroonaaasta jooksul õieti mitte midagi teinud: nemad vaadaku ise, kuidas mülkast välja rabelevad. On hästi teada, et iga kriis teeb rikkad rikkamaks ja vaesed vaesemaks, ning just riigi roll on seda lõhet veidigi tasandada – märgata ja toetada oma lapsi.