Kõige verisemad tapatööd hakkasid siis, kui idabarbar alustas 1558. aastal Liivi sõda, mis kestis 25 aastat. Ei halastatud kellelegi. Metsikute tapmiste, röövimiste, küüditamiste ja muude kuritegude tõttu vähenes rahvaarv neli, mõnedel andmetel viis korda. Rünnakud ida poolt jätkusid väikeste vaheaegadega kuni põhjasõjani (1700–1721). Ühes hiljutises raadiosaates teatati, et enne põhjasõda elas Soomes 450 000 inimest, Eestis 400 000.
Sõja lõppedes kandis mõrtsuktsaari käsku täitnud väepealik Šeremetjev talle ette: “Kogu maa on tühjaks tehtud ja enam pole midagi võtta.” Ka kukelaulu polnud kuskil kuulda. Rahvast jäi alles umbes viiendik. Kuidas need vähesed ellujäänud suutsid ennast varjata ja ära elada, eriti meie talvedel, mida sõid, kui põllutöid ei saanud teha nii nagu enne sõda, ja milliseid loomi sai pidada või kütiti ainult metsloomi ning söödi marju ja juurikaid? Varjuti põhiliselt soodesse ja rabadesse, kuid ka sinna jõudsid mõnikord vallutajad ning tegid oma tapatööd kellelegi halastamata. Ühe sellise loo rääkis pool sajandit tagasi Simunas elanud ja sepana töötanud Johannes Lilienthal. Luusaare raba Muuga lähedal tunti kui seitsme valla varjupaika. Vene sõdurid olid ühest talust lahkumas ja üks sõdur olevat öelnud “netu”, eesti keeles “ei ole”, mida kuulis partel ennast varjanud kehva kuulmisega naine nimega Niedu, kes arvas, et teda kutsuti. Ronis alla ja teda sunniti näitama oma varjupaika, ning kuidas edasi tegutseti, seda pole raske arvata. Venevere nimi aga saadud sama sõja järel, kui küla mehed otsustasid vastu hakata tatarlaste röövlijõukudele kättejuhtuvate relvadega (kirved, hangud, vikatid, jahipüssid jm). Varitsus õnnestus ja vene verd (tegelikult tatarlastest ratsanike oma) olid kõik kohad täis. Sealt siis küla nimi.
