Nädala kaja: seotud silmade saladus

Anu Viita-Neuhaus. Foto: Meelis Meilbaum

“Sellest maast, sellest saatusest / mõtleme kõik. / Silmad vaatavad, suu on vait. / Mida puutud, / see pudeneb põrmuks, vaid / huulte külge jääb kähisev hõik: / kui kaua? / Kui kaua, kui kaua veel / kestab / inimpikk äratee?”

Doris Kareva – tema ehedas poeesias on kannatamise raskust. Üldist on selles ja isiklikku. Umbtee raskust. Aastases kriisis oleme pidanud kulgema enda sees ja väljas. Pidanud sunnitult seisma silmitsi iseendaga, tunnetades valusalt laiutavat muret ja üksindust. Leidma ikka jõudu, et tunda lihtsast ja tillukesest suurt rõõmu. Sellegipoolest.

Oleme üks. Kuigi oleme endaga, peame kitsikuses hoidma kokku teistega. Püüdma, märkama ja hoolima.