Kriisist väljatulek nõuab julgeid otsuseid

Rakvere linnapea Triin Varek. Foto: Ain Liiva

Üha süvenev koroonakriis tuletab meelde aastatagused sündmused. Vastasseis tol ajal veel täiesti tundmatu viirusega andis kogemuse, mida praeguses olukorras saaks kasutada, aga mis on justkui ununenud.

On ütlemata selge, et kodanikud ootavad riigijuhtidelt selgeid juhiseid ja viimastel tuleb langetada kriitilise tähtsusega otsuseid. Täpselt samamoodi, nagu tegi seda eelmisel aastal kriisi alguses keskerakonna juhi peaminister Jüri Ratase valitsus.

Konkreetne kommunikatsioon, peaministri pöördumised ka televisiooni vahendusel olid head abinõud.

Julged otsused on vajalikud eelkõige seetõttu, et Eesti ei jääks ülejäänud maailma ees lukustatuks ajal, mil teised riigid end tasapisi avama hakkavad. Praeguste näitajate püsides on meil seda veel vara loota ning oodatud külalised pole me sellise viirusenäiduga kuskil.

Julgete otsuste tegemise all ei pea ma silmas pelgalt üleüldist äride lukkupanekut, vaid sellega kaasnevaid sihipäraseid toetusi: abi vajavad erasektor, aga samuti füüsilisest isikust ettevõtjad ja teenindussektoris töötavad inimesed, kelle tegevus on samamoodi piirangute tõttu pärsitud.

Lisatoetusi vajavad ka kohalikud omavalitsused, kelle kaasabil on võimalik lisainvesteeringute varal majandust elavdada. Samuti on omavalitsustes mõnede ametnike töökoormus oluliselt tõusnud, ja mitte ainult sotsiaalsfääris. Kohalikul tasandil kriisijuhtimine on omavalitsusjuhi igapäevatöö osa. Maakonna tasandil pingutatakse ühiselt ja üksteist aidates, et viiruse levikut tõkestada, ning püütakse leida lahendusi, kuidas toetada meditsiinisüsteemi ja jõuda inimesteni hoiatussõnumiga – oht on reaalne ja suur!

Unustada ei saa peresid. Nemadki vajavad uusi toetusmeetmeid, sest kriisiolukord on tekitanud seisu, kus paljudes leibkondades on tõsise löögi alla sattunud mitte ühe, vaid mõlema lapsevanema töö ja seetõttu ka pere sissetulek.

Viiruse nõndanimetatud kolmanda laine tulekuks valmistumisel on oluline riiklike hoobade rakendamise kõrval erasektori kaasamine. Selleks tuleb laiemalt haarata toetavatesse tegevustesse vabatahtlikke, kelle poole on seni pöördutud vaid haiglatesse abipersonali otsides või koduõppel õppurite abistamiseks.

On suur hulk inimesi, kelle tööd pole võimalik teha kodukontorist ega distantsilt – meie kõigi teiste kohus on ka just neid hoida! Kodukontor üksi ei päästa nakkusest, kui vabal ajal sõpradega edasi suheldakse ja sugulastel külas käiakse.

Eelmise aasta kogemuse põhjal ei maksa unustada sotsiaal- ja haridusvaldkonna inimesi, kes kannavad pea sama rasket koormat kui meditsiinitöötajad. Ka nende koormus on eriti koolide distantsõppele viimise järel märkimisväärselt suurenenud.

Siinkohal tahaksin tänada neid kõiki, aga samuti noori, kes hoolimata keerukast ajast pingutavad, järgivad reegleid ja ohverdavad kriisist ülesaamiseks kohtumised sõpradega. Suur aitäh lapsevanematele, kes on kodukontoris kehastunud abiõpetajateks, ja kõigile neile, kes praegu tööl käies kannavad hoolt selle eest, et saaksime kas või kauplusest iga päev vajalikke toidukaupu osta.

Kõigi teie pingutuste varal liigume lähemale kevadele ja suvele – ajale, mil loodetavasti õnnestub läbi ajada senistest leebemate piirangutega. Seni aga meenutame aastatagust kevadet ja emadepäevaeelset aega, mil edastati sõnumeid: säästame eakaid sugulasi ning ärme külasta neid tungiva vajaduseta, et vältida viiruse levikut ja hajutada riski haigestuda. Juhime sellele ka kaaskodanike tähelepanu, kui tundub, et nende käitumine ei ole piisavalt hoolas või pole vajalik info ehk nendeni jõudnud. Mõistame, et kõik ei pruugi pingsalt jälgida uudiseid või ühismeediat ning ohutunnetus on selle võrra väiksem.

Meie kõik saame kaasa aidata sellele, et riigi majandus ei kannataks liigset kahju. Et kõik ettevõtlussektorid saaksid tegutseda, tuleb igaühel pingutada ja elada üle see ebamugav aeg, kus ei saa nautida paljut, millega oleme muidu harjunud.

Mis kõige selle juures oluline – püüame säilitada positiivse meele ja leiame rõõmsaid hetki, mis aitavad meil raskused ületada võitluses nähtamatu vaenlasega. Hea sõna või tegu on algatuseks väga hea! Et me ei peaks tundma piinlikkust vanema põlvkonna ees, kes on näinud pealt sõjakoledusi, kannatanud nälga ja viletsust või suisa küüditatud Siberisse …

See, kuidas praegused raskused ületame, sõltub igaühest meist. Tundkem rõõmu väikestest asjadest ja hinnakem neid. Täpselt samamoodi, nagu hindas minu 94-aastaseks elanud vanaema talvel radiaatorist tuppa jõudnud sooja või kraanist jooksvat vett, millest ta nooruses ei osanud unistadagi, sest sooja saamiseks tuli siis iga päev ahju kütta ning vett kaevust ämbriga tuua.

Elame heaoluühiskonnas, kus meil tavapäraselt on suured vabadused, ja nüüd tunneme, et neid justkui piiratakse. Aga tegelikult oleme just tänu sellele praegu hoitud, ja mis me vastu anda saame, on mõistmine, mõistlik käitumine ja hoolimine, mis toetub selgetele juhistele ja julgetele otsustele.

Oleme õnnelikud, kui meile on antud tervist ja oskame seda väärtuslikku vara hoida. Kannatame ära ebamugavused ning küllap saabub taas aeg koos lähedaste ja sõpradega lõbusalt aega veeta.