Esmaspäeval suutsin ma kusagil Rakvere Keskväljaku kandis oma rahakoti ära kaotada.
Tellijale
Repliik: tänan, Sa heategija!
Võtsin midagi taskust ja siis ta läkski omapead uitama. Avastasin küll kadumise üsna kiiresti, ka võimalik kaotamise koht oli meeles, aga tengelpunga seal enam polnud. Tühja sellest rahast, tuli ahastus peale. Mõned mündid ja väiksemad kupüürid, nende kaotuse neelan vapralt alla, aga kõikvõimalikud kaardid ja tunnistused ... Lisaks on mul igasugu dokumentide vormistamise ja asjaajamisega mingi kiiks ka – minu jaoks on see tegevus äärmiselt tüütu ja ebameeldiv ajaraisk, ning kui ma nüüd pean kogu oma tengelpunga-majandust hakkama uuesti vormistama, siis pistan vist kõva häälega appi karjuma.