Koroonaaasta on tekitanud igatsuse inimeste järele

See pilt on pilguheit Haljala lasteaia normaalsesse argipäeva, kui mänguplatsil siblivad mudilased. Praegu proovitakse normaalsust hoida nii palju kui võimalik, aga vanematel on soovitatud lapsed pigem koju jätta. Foto: Arvet Mägi

“Päevad on pikad, aga aastad lühikesed” öeldakse mõnikord, kirjeldamaks elu väikelastega. Samamoodi võib kirjeldada aastaringi kroonviiruse meelevallas.

Kuidagi ei tõuse käsi kirjutama, et tähistasime aasta möödumist – liiga täpselt on veel meeles eelmise märtsi keskpaik, mil lahendus “paar nädalat isolatsiooni ja saame oma tavapärase eluga edasi minna” paistis igati loogiline, ent ehk on lisaks sellele, et kroonitud aasta rõhutab tugevalt igatsusi, ootusi ja murekohti, sest veidrapoolsest pea peale pööratud elukorraldusest olnud midagi ka õppida ja tuleviku tavaellu kaasa võtta.

Tegus ja toimekas Haljalas elav pensionär Mare sõnab, et puudust tunneb ta kõige enam liikumisvabadusest. “Hea oleks minna taas raamatukokku nii nagu enne, võtta osa raamatuklubi üritustest ja ehk käia mõnikord mõnel kontserdil. Sellest tunnen puudust küll.” Muutustest rääkides peab proua veidi mõtlema.