Koroonaosakonna südames kõigutakse kahe maailma vahel

Pööre võib toimuda hetkega: tavaosakonnas olnud mehe tervis halvenes niimoodi, et nüüd on ta narkoosis ja tema olukorda jälgivad nii inimesed kui ka masinad. Foto: Marianne Loorents

Kõik ihkavad siit koju. Paljud imestavad enda siia sattumist. On neid, kes ei jaksa voodist tõusta ega sammugi astuda. Kajana kõlavad siin hingeldamine ja valjud köhatused. See pole ulmefilm. See on koroonaosakonna must tsoon.

Ma olen nende seas.

Rakvere haigla koroonaosakonna esimeses intensiivravipalatis on kaks meest. Siin lõhnab kummaliselt – magusalt ja kibedalt.

Aare on akna pool. Mõned sammud – ja ta näeks, mis toimub õues. Aga ta pole akna juures käinud. “Ei jaksa,” ütleb mees. Ta hingab sügavalt sisse. Mõned korrad. Ja vajab ikka veel hingamisaparaati. Seda leebemat. Aare nägu on kaame, hommikumantel on suureks jäänud ja habemetüügas annab aimu, et ta on intensiivis viibinud nädalajagu päevi.

Rakvere haigla kahes koroonaosakonnas on 31 tavavoodit ja neli intensiivravikohta.

“Ma olen üks tavaline eesti mees, kellele tuli koroona külge. See on üks salakaval haigus,” räägib 60-aastane meesterahvas. Aare julgeb öelda, et ta tuli tagasi. Kakumäe kandi mehe lugu on seotud halbade asjaolude kokkulangemisega: tööl kukkus ta oma pikaajalise haiguse tõttu nii õnnetult, et murdis seitsmenda selgroolüli. Silmapilk sõidutati ta Tallinnasse operatsioonilauale. “See juhtus luuvalupäeval.” Ta teab seda täpselt, sest niimoodi oli abikaasa öelnud.

Edasi suunati ta Rakveresse taastusravile, kuid haiglas tekkis palavik ja – “oligi koroona”. Aare ei suuda seda siiani õieti uskuda. Ja veel mõnd asja. Ta oli tavapalatis, aga näitajad läksid üha hullemaks. “Rögastasin verd ja pidin olema sundventilatsiooni all. Kui verenäitajad lubasid, siis pandi leebem hingamisaparaat.” Aare on kindel, et kui viirus oleks teda kodus tabanud, poleks aidanud miski. Isegi mitte palvetamine. Jah, Aarel on haiglas tasapisi usk tulnud.

“Maailm oli must.” Niimoodi iseloomustab ta iseenda haiguse tippaega. Ta ei tahtnud ega suutnudki õieti midagi mõelda. Väsimus oli meeletu. Ta polnud midagi sellist kogenud.

Praegusel paranemise teel püüab ta toe abil iga päev mõned sammud astuda. See on üli-üliväsitav, nõudes 60-aastaselt mehelt erakordset pingutust. Aga ta saab kenasti hakkama. “Tahaksin jalad alla saada,” ütleb Aare. Ja istub.

Tänaseks on trenn tehtud. Aeg luubis nopib ta karbist mõned marjad. “Väga hea, et naine käis suvel jõhvikal. Vitamiinipomme on hea krõbistada.”

Päris elu: koroonaosakonnas töötatakse kolme tunni kaupa. Kaitseriietatud töötajate maski tagant paistavad ainult silmad. Foto: Marianne Loorents

Mees on haiglas, aga mõtteis abikaasa juures kodus. Kolmest lapselapsest ja kodust rääkides hakkab keskealise mehe hääl veidi värisema. Kas maailma vastu on huvi tekkinud? Ta noogutab. Aare suunab pilgu kaugusesse.

“Naine lootis, et näeb mind, aga ma ei ole võimeline akna juurde kobima, et talle lehvitada. Aga ta enam-vähem teab, kus ma siin peidus olen,” ütleb mees.

Aare vaikib. Ja lausub siis, et ta mõistis, et haiglas on tema peale palju mõeldud ja tema eest palutud. “Teised on minu eest palvetanud, mina palvetan nende pärast,” sõnab Aare. Ta räägib naabrimehest. Eakast palatikaaslasest. Võideldes pisaratega.

Siin osakonnas on valjusti nutetud. Eakatel haigetel on olnud nii paha, et nad on kutsunud kõva häälega appi oma ema.

“Mõttel ja soovil ju peab olema jõud ... palun soovige head mu isale.” Mulle meenub, et niimoodi kirjutab Aado tütar sotsiaalmeedias. Ma ei tunne seda meest, aga tean. Tema tütart.

“Ta on nii positiivne ja heatujuline.” Nii ütleb osakonna õde. Nemadki teavad seda meest. Aado oli tavapalati haige ja sai endaga hästi hakkama. Ühel hetkel toimus pööre. Kiire ja järsk. Nüüd on mees ja masinad. Lamaval haigel on kateeter, teda pööratakse iga kolme tunni takka ja toidetakse sondi kaudu.

Aado elulised näitajad läksid kehvaks ja talle tuli anda juurde hapnikku. Ta on narkoosis ning hingamisaparaadi all. See on praegu võimalus. Aimata võib, et Aadol on halb, kuid ta magab rahulikult. Tema seisund on stabiilne. Päevad aga muudkui lähevad.

Aare on tavaline eesti mees, kes põdes koroonat nii, et sattus hingamisaparaadi alla. Foto: Marianne Loorents

“Kõrvalt vaadates on see kurnav ja masendav, koroona on nii raske haigus,” sõnab üks hooldajatest. Ta teab, millest räägib. Siin osakonnas on valjusti nutetud. Eakatel haigetel on olnud nii paha, et nad on kutsunud kõva häälega appi oma ema. Need on õudsed kogemused. Seda on kuulda ja näha.

Siia tullakse, siin ollakse ja siit minnakse. Näen minagi surevat inimest. “Käisin hetk tagasi tal vererõhku mõõtmas,” sõnab õde. Tema silmis on kurbus. “Nii ettearvamatu on koroona,” lisab ta. Pärgviirus üllatab veel meedikuidki. “Surmaga ei harju kunagi,” ütleb staažikas meditsiiniõde. Aga peale surma on inimeste näod nii rahulikud.

Teine koroonapalat on kahele naisele. Malle on sisuliselt aheldatud hingamisaparaadi külge. Ta on sellest sõltuv. Istuda on ilmselgelt vaev. Tuju on ära, aga nutta isegi ei jaksa.

Kuigi osakonnas tegutsetakse 24/7 ja töötatakse inimvõimete piiril, ei näita koroona märke taganemisest. Foto: Marianne Loorents

“Tervis on rikutud,” ütleb ta ohates. 70-ndates aastates naine on habras ja ilus, kurblik ja õrn. Ta räägib andestamisest, aga tema süda on raske. Ta püüab olla külje peal, nagu arst soovitab. Aga nõrkus ei taha kaduda ja niimoodi ta enamiku aja magab. Hingamisaparaadita ei saa mitte hetkekski.

Kui Malle pannakse auru sisse hingama, siis on palatis ääretu hoolitsus. Empaatia on siin ja inimesearmastus. Õde, kes temaga toimetab, on haiglas töötanud 40 aastat. “Mulle meeldib mu töö.” Talle meeldivad inimesed. “Kui ma saan kuidagi aidata, siis aitan.” Nii ta lihtsalt ütleb. Enda meelest ei tee ta midagi erilist.

“Meile tuleb haige,” ütleb doktor. Siiasamasse palatisse saadetakse silmapilk haigla erakorralisest osakonnast 91-aastane naine.

Rakvere haigla erakorralise meditsiini osakonna juhataja, doktor Aile Kaasik on koroonaosakonna hing ja pea. Foto: Marianne Loorents

Voodi seatakse valmis. Kas olete kunagi proovinud kummikinnastega voodit teha, püüdnud tekile kotti peale tõmmata? See on paras mängimine. “Oskame juba selle jama sees laveerida,” ütleb tunnustavalt üks hooldaja. Aastakümneid töötanud sõnavad kui ühest suust: “COVID-i osakonnas on keerulisim see, et pead töötama mitme haigega.”

See on meeskonnatöö: arstid, õed ja hooldajad suudavad vaid kõik koos koroonast räsitud haigeid ravida. Foto: Marianne Loorents

Ma püsin lõõtsutades tublide hooldajate sabas: õpin linadega tõstma liikumatut haiget, puhastama ja siduma mädanema kippuvaid lamatisi. Korjan juba vilunult siibreid ja mõõdan uriinikogust. Vaatan suurisilmi, kuidas arstid, õed ja hooldajad professionaalselt töötavad. Ma näen usinust, töötajate väsinud silmi ja kuulen haigete tänusõnu. See muudab mu maailma.

Aga ma ütlen ausalt: pea hakkab mitmel korral ringi käima. Hingata on raske. Olen üliväsinud. Aga see ei loe. Selleks et aidata, peab jääma terveks. Haige juurde minnes saab “skafander”, selline valge XXL-suuruses kaitsekostüüm, siinne “teine nahk”, peale põlle ja kätised. Nõnda mitu korda päevas. Desinfitseerimine käib kogu aeg. Eksimiseks ruumi pole. Prügikotid jalgade ümber ja numbreid suuremate krokside peal sinised haiglasussid ei laseks kogu päeva jooksul ihu ligi sipelgatki. Rassimisest voolavad higinired tõmbavad justkui magnetina riiet veel tugevamalt, see liibub tihedalt minu külge. Võrgust mütsi, respiraatori, kapuutsi peal troonivad kaitseprillid. Ihu ligi on paras känkar riiet. Seda kõike on raske kanda, aga ometigi harjub. Kogu see umbsus keerab naha täiega untsu, hoiatavad haigla kaunitarid.

Paljud haiged ei suuda siin seista ega istuda. Nad sõltuvad hingamisaparaadist iga hetk. Foto: Marianne Loorents

Kaitsemaski jälg passib näos veel järgmisel hommikul kui meditsiinitöötajate märk. “Muidu näed ju ainult töökaaslase silmi, aga siis mõistad sõnadeta, et ta on meie seast, töötab COVID-i osakonnas,” sõnab üks õdedest.

See on hoopis teine maailm. Siin ei saa igal hetkel vett, ma tunnen puudust kohvist ja WC-ssegi asja pole. “Mõnikord ma ei tea, mis päev on. Ajataju kaob,” ütleb üks töötaja. Teine lausub vaid: “Kiire, kiire, kiire.” Ta on üks nende seast, kes töötab rütmis 24 tundi tööl ja sama palju vaba, et siis olla taas tööl. Temasuguseid on siin palju. Siin on rutt. Ja köhimine, köhimine, köhimine. Raskelt ja metalselt kõlab see kõikjal. Ma kuulen seda. Kogu aeg.

Rasked kummikardinad tõmmatakse tasapisi eest. 91-aastane Tamara on kesest suurt voodit pisikene nagu rosin. Ta muudkui köhib. See on vaev. Tema suured uudishimulikud silmad jälgivad maailma. Aga ta on loid. Palatis saab naine kohe näole hapnikumaski. Nii on kergem. Kanüül veeni, vererõhu mõõtmine, kateeter. Tamara surub silmad kõvasti kinni. Nii teeb ta iga kord, kui on valus. Pisike naine kahaneb peaaegu olematuks. Siis ütleb ta, et külm on, ehkki palatis on troopiliselt palav. Hooldajate töökad käed tõmbavad talle teki peale. Ta hingeldab. Nii raskelt, et seda on valus kuulata. Köhatab. Üha uuesti. Tamara peab mitmel korral silmad kinni suruma. Tal on valus. Aga protseduurid tuleb ära teha. Ta on vapper. Sest.

Tamara tahab terveks saada. Nii ta ütleb mitu korda. Tal on kolm last ja 21 lapselast. Ta on näinud oma viit järeltulevat põlvkonda. “Üks laps on veel sündimata,” sosistab Tamara. Ja naeratab. Musirullidele on vaja sokke kududa. Tal on teisigi plaane. “Tahaksin veel tantsu lüüa,” ütleb ta köhaga läbisegi. Aga kõigepealt tahaks koju. Sest vanal naisel on mure. Talle meenub ühtäkki, et kohe on vaja maha panna tomatit ja kurki, seemneid.

Rakvere haigla koroonaosakonnas on kaks intensiivravipalatit. Pluss üks või kaks. Kuidas vaja on. Need seatakse sisse hetkega. Haiged vahetuvad, nad on üha nooremad inimesed. Ka nemad võitlevad elu ja surmaga, vajavad hapnikumaske.

Vitali on 23-aastane. Tema ema elab Tallinnas, ta ise õppis Peterburis IT-d, leidis sealt naise ja pidi tulema aega teenima Eestisse. Tuligi. Külmetus jättis ta esiti külmaks, koroona ei tekitanud mingeid tundeid. “Eesti- ja venekeelne meedia räägivad sellest suhteliselt ühte juttu,” nendib ta.

Ta sattus raskete koroonasümptomitega Rakvere haiglasse. “Alguses arvasin, et mul on külmetus,” ütleb noormees. Nii. “Aga hakkasin verd köhima,” sõnab ta. Siis jõudiski kohale, et miski on korrast ära. Kuigi ta köhib vahetpidamata, tahab ta koju Peterburi.

“See on teie teine sünnipäev.” Niimoodi ütles ühele mehele arst. Sügisel 50 aasta juubelit tähistav Tarmo on üdini aktiivne ja sportlik mees, kes saab varsti vanaisaks. Mees on nõus. Enesetunne oli tal pikka aega nadimast nadi, aga aega ta maha ei võtnud. Mõned kilomeetrid suusarajal väsitasid nii, et tal oli tunne, et nüüdsama on läbinud maratoni.

“Tulin õhtuti koju, ei teinud mitte midagi.” Talle tundus, et lisaks lihastele valutasid isegi luud. Siis tulid palavik ja peavalu. Jäi väsimus. “Endalegi üllatuseks leidsin end haiglast. Nüüd tuleb sport ära unustada pikaks ajaks.” Nii on ta otsustanud. Spordimees ütleb, et see on paras väljakutse. Tema silmad puurivad minu omadesse, kui ta sõnab, et ei tea iial, kui tugev oled.

Siit saab alguse koroonaosakond: must tsoon. Foto: Marianne Loorents

Mõtlen nendele sõnadele hiljemgi, kui koorin ülima ettevaatlikkusega kaitseriietust seljast. Olen omadega täiesti läbi. Kodus vaatan tuimalt televiisorit. Maskivastased vaidlevad politseinikega ja seavad koroona kahtluse alla. Mul läheb süda pahaks. Näen unes koroonaosakonda ja saadan haigetele tervisi. Ma olen nüüd haigla vabatahtlik.

Ma olin valmis kaks päeva vabatahtlikuna võitlema eesliinil tundmatu, salakavala ja nähtamatu vaenlasega. Tegutsema pärgviiruse leviku tippajal raugematu hooga ühel hullemal sõjatandril – Rakvere haigla intensiivravi koroonaosakonnas.

Ma olin hooldaja. Niimoodi ütles silt, mis kleebitud kaitseriietusele. Haige teab, kes temaga tegeleb, kuid ta ei tea tema nime ega näe nägu. Üle maski paistavad ainult silmad.

Tsoonis toimub töö kolme tunni kaupa. Nägin, kuulsin ja lasin end kaasata. Hooldasin ja hoolitsesin nagu kõik. Istusin raskelt haigete voodi serval, et kuulata teateid tegelikkusest.​