N, 2.02.2023

See, mis elu annab, tuleb vastu võtta

Katrin Uuspõld
, ajakirjanik
See, mis elu annab, tuleb vastu võtta
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kersti Suun-Deket.
Kersti Suun-Deket. Foto: Ain Liiva

Kersti Suun-Deket sai sel nädalal Lääne-Virumaa 2020. aasta sotsiaaltöötaja tiitli. Ta on ametnik, kelle töö mõjutab sadu inimesi. Aga ta on ka ema ja abikaasa. Viis last on tema elu mõjutajad ja vastupidi. Ja kui ees on müür, siis tuleb leida redel või puurida müüri auk, sest tee läheb teispool müüri edasi.

Kui Kersti 30 aastat tagasi Tapal esimesse klassi läks ning kaaslastele ütles, et ta on Imastust, ei vaadatud teda just kõige sõbralikuma pilguga. Imastu võrdus lastekoduga, kuhu paigutati nii vaimse kui ka füüsilise puudega lapsed. Aga Kersti ei elanud lastekodus, vaid oma kodus. Oma ema ja oma õega. Kaheksa korteriga majas selle lastekodu kõrval. Ja ikkagi oli tal küljes silt, mis haihtus alles põhikoolipäevil, mil kaaslased õppisid nägema teda ennast.

Aga selsamal lastekodul on Kersti elus olnud oluline roll. Seal töötas ta ema. Ja tema, kaheksakümnendate laps, käis loomulikult oma emaga tihti tööl kaasas. Tema meelest olid lastekodu elanikud täiesti tavalised lapsed, kellega hoovi peal mängida. Ta kasvas koos nendega.

“Nad hoidsid meid õega väga, näiteks oli seal üks suur poiss, kes kogu aeg kudus ja joonistas, ta kudus meile sokke ja kindaid. Olime väga hoitud,” räägib Kersti.

Talle ei olnud midagi imelikku ka selles, kui emal oli öövahetus ja ta vaid õega koju jäi. Ema jooksis paar korda öö jooksul lapsi igaks juhuks kontrollima ning naabrid olid väga mõistvad ja hoidsid neil samuti silma peal. Väikeses külas toetati üksteist. Hommikul läksid nad aga koos õega lastekodu suurde kööki, sõid oma võileiva ja jalutasid siis kahekesi bussi peale, et sõita Tapale lasteaeda.

“Aasta vanem õde viis mind rühma ja siis läks oma rühma. Praegu tundub selline asi mõeldamatu. Aga tol ajal ei olnud valikut. Ema kasvatas meid üksi, isa suri, kui olin viiene,” jutustab Kersti.

Kersti Suun-Deket.
Kersti Suun-Deket. Foto: Ain Liiva

Kaks päeva enne keskkooli lõpuaktust tõi Kersti ilmale oma esiklapse. Poja. Tapa gümnaasiumi jaoks oli see erandlik aasta, sest lapse said ka Kersti klassiõde ja aasta noorem neiu. Direktor märkis, et “viljakas aasta”.

Noor ema märkas aga, et beebiga on midagi valesti. Kolmekuuselt diagnoositi tal väga raske puue. Kersti oli kasvanud puudega lastega koos, mitmesugused probleemid ei olnud talle arusaamatud. Aga arusaamatu oli olukord, kus tema oma lapsel on puue ning mitte keegi ei aita. “Haiglast öeldi, et mu laps ei hakka kunagi istuma, kõndima, rääkima, kuulma ... Kui saad 18-aastaselt sellise tulevikuvaate oma lapse kohta, siis see lööb jalad alt,” kõneleb Kersti.

Ta ei teadnud, kust alustada, mida teha. Ei teadnud vähimatki sotsiaalsüsteemist. Läks neli-viis kuud, enne kui keegi arstidest mainis talle, et ta võiks teha puudetaotluse.

Kaks aastat puudega lapsega kodus olles vormus Kerstis tahtmine minna õppima sotsiaaltööd, see tundus omane valdkond. Aga tal oli meeles keskkoolis tehtud karjäärivaliku test, mis näitas, et sotsiaalvaldkond talle ei sobi, tema tugevus on hoopis matemaatika ja loogiline mõtlemine. “Mina targa inimesena kuulasin tarku ning sotsiaaltööd õppima ei läinud,” ütleb Kersti.

Ei läinud ka ärijuhtimist, sest ärijuhist õemees ütles, et sel erialal õpib kõike ja mitte midagi. Järele jäi äriinfotehnoloogia, sest koolidest oli asukoha tõttu valikus vaid Mõdrikul asuv Lääne-Virumaa rakenduskõrgkool.

Väikest Alarit aitasid sel ajal hoida ema ja teismeline vend, lapse isa oli lahkunud, sest ei tulnud toime mõttega, et tal on puudega laps. Emotsionaalselt aitas palju õde, kes õppis tegevusteraapiat ja oskas suunata, kuidas last veel paremini arendada. Vallavalitsusest võitles Kersti lapsele tugiisiku lasteaeda – see oli esimene niisugune juhtum maakonnas. “Siis tutvusin sotsiaalsüsteemiga põhjalikult. Mul kulus üle poole aasta, et selgitada, miks peab puudega laps, kes veel ei kõnni, minema tavalasteaeda. Aga ma teadsin, et tal on selleks õigus, sest Tallinnas haiglas mulle seda öeldi. Lõpuks vald selle mulle võimaldas,” räägib Kersti.

Äriinfotehnoloogiat õppis ta puudega lapse kõrvalt päevaõppes. Sõitis iga päev Tapalt Mõdrikule ja tagasi. Õppis öösiti, kui laps magas. Ja õppima pidi väga headele tulemustele, et saada stipendiumi, sest muud moodi ei olnud võimalik majanduslikult ellu jääda. Lisaks oli ta pojaga iga paari kuu tagant kaks nädalat haiglas taastusravil. Siis tuli kõik kooliasjad järele teha. “Tagasi vaadates kõlab päris keeruliselt, aga selle sees olles ei saanud arugi,” ütleb Kersti. “Sa võtad loomulikult seda, mis sulle on antud. Pead ei saa norgu lasta, tuleb pingutada, sest kunagi läheb kergemaks. See on minu põhimõte ellujäämiseks.”

Oli periood, mil Kersti nii õppis koolis kui ka töötas Tapal sõjaväekohvikus. Kui õpingud olid poole peal, pakuti talle Rakvere ametikoolis arvutiõpetaja tööd. Kersti võttis pakkumise vastu: hommikust lõunani õppis ise, lõunast õhtuni õpetas teisi.

Kergemaks hakkas minema siis, kui Kersti tutvus 14 aastat tagasi oma abikaasa Viktoriga. Siis ei pidanud üksinda kõige eest seisma. Kui nende esimene ühine poeg oli aastane, pakuti Kerstile võimalust juhatada väikelastekodu Ida-Virumaal, MTÜ-d Maria ja lapsed. “Kuna poeg oli nii väike, ei tahtnud ma üksinda seda vastutust võtta ja kauplesin sõbrannat, et võtaksime selle töö kahe peale,” meenutab Kersti. Kui tema perre uus pesamuna sündis, jäi sõbranna lastekodu üksi juhtima. Kuid Kersti elas lastekodus toimuvale jätkuvalt kaasa. “Ja mind vaevas küsimus, miks jõuavad lapsed lastekodusse nii keerulises olukorras,” ütleb Kersti.

Just siis, kui tema lapsehoolduspuhkuse aeg täis sai, otsiti Ambla valda tähtajaks lastekaitse­spetsialisti. Kerstil ei olnud sotsiaaltööharidust, aga oli tahtmine näha, mida kujutab endast ametniku töö ja kas tõesti ei anna midagi teha, enne kui lapsed väga keerulises olukorras lastekodusse jõuavad. Kersti kandideeris ja sai selle töö. Samal ajal läks ta magistrantuuri õppima lastekaitset ja sotsiaalpedagoogikat. Ja jõudis äratundmisele – see on valdkond, kus ta tahab töötada.

Pead ei saa norgu lasta, tuleb pingutada, sest kunagi läheb kergemaks. See on minu põhimõte ellujäämiseks.

Kersti Suun-Deket

Praegu juhib Kersti Rakvere linna sotsiaalosakonda. Ta mõistab, mida võib tunda üksikema. Mida tähendab saada ootamatult raske meditsiiniline diagnoos. Milline on elu puudega lapsega. Teab, kui raske on küsida abi. Kui keeruline on täita taotlusi. Sest on oma elus pidanud selle kõik läbi tegema. Aga ta teab ka seda, et on võimalik raskused seljatada. On võimalik pingutada, õppida, otsida ja leida. Leida enda kõrvale armastav ja mõistev teinepool ja töö, mis pakub palju. On võimalik olla rahul ja õnnelik. Aga see on tähendanud tööd endaga, oma perega, oma päritoluperega. Lapsepõlvest pärit käitumismustrite teadvustamist, ema, õe ja vennaga pereteraapias käimist, abikaasaga paarisuhtekoolituste läbimist. Ja jätkuvat õppimist – jaanuaris lõpetas Kersti just pereterapeudi kolmeaastase väljaõppe, praegu käib supervisiooniaasta.

Tema ja abikaasa Viktori peres on viis last: Alari (19), Markus (13), Rainis (10), Mila (3), Kajar (2). “Poisid on kasvanud emme südame all, tüdruk on kasvanud südames,” nimetab Kersti, sest Milale ollakse hoolduspere.

Kuigi arstid olid kindlaks teinud, et esiklapse puue ei olnud seotud geneetikaga, vaid arengupeetusega ajus, mis tekkis kuuendal rasedusnädalal, kui Kerstil oli viirushaigus, oli tal igal rasedusajal hirm, kas sünnib ikka terve laps. “Seda hirmu ei võta keegi ära. Võid küll mõelda, et läheb paremini, saan hakkama, aga hirm lapse elu ja tervise pärast on minuga kaasas olnud iga last oodates,” tunnistab Kersti. Kõige parem rohi on rääkida oma lähedastega, öelda välja, mis on su sees, teab ta. “Oma hirmuga olen tegelenud nõnda, et olen olnud aktiivne rase,” ütleb Kersti. Ta on käinud viimase võimaluseni tööl. Kaks päeva enne Rainise sündi sõitis ta veel Ida-Virumaale koolitusele, kott haiglaasjadega kaasas. Ja seitsmepäevase Kajariga käis ta pereteraapia õpingutel. “Mees on olnud hästi toetav ja mõistev. Ta usaldab mind ja teab, et ma säilitan kaine mõistuse ning ei riski enda või laste eluga,” ütleb Kersti.

Kui perre oodati praegust pesamuna Kajarit, siis arutati, et äkki jääks seekord lapsehoolduspuhkusele hoopis mees. “Minu meest muutis see otsus väga palju, sest ta töötas varem ametikohtadel, kus töö oli prioriteet. Ühel hetkel ta tajus, et nii ei saa jääda,” räägib Kersti. “Tagantjärele tundub see ainuõige otsus, et isa on lastega kodus ja tal on aega pere jaoks. Side, mis on tekkinud väiksemate lastega, on suurepärane väärtus ja soovitaksin seda kogemust paljudele peredele. Mees on selle üle väga õnnelik. Õppis mähkmeid vahetama, söötma, käisid koos jalgrattaga sõitmas, nii et laps istus taga lastetoolis.”

Kodused tegemised on neil nüüd õhtuti täpselt ära jaotatud: kes tegeleb väiksemate lastega, kes suurematega, kes teeb süüa, kes koristab. “Plaanime nädalavahetuse tegevused ja püüame teadlikult võtta ka üksteise jaoks aega,” ütleb Kersti. “Tean, et kipun tagaplaanile jätma enda vajaduste eest seismist, aga see on seotud sellega, et lapsed on praegu väikesed.”

Nende kodu on rajatud maale, sest lastele sooviti muretut lapsepõlve: et on turvaline astuda õue, ronida puude otsas. Perre kuuluvad ka kass ja kolm saksa lambakoera. Kanade võtmise suhtes ei ole jõutud veel konsensusele, kuid elust enesest on võtta teistmoodi “koduloomad”: neli rähni, kes käivad koerte toidukausist söömas ja toksivad aknale, kui kauss on tühjaks saanud.

Tööl peab Kersti praegu oluliseks nii Rakvere linna kui ka Lääne-Viru maakonna jaoks projektidest lisarahastuse saamist ja teenuste arendamist. “Mida rohkem arendan teenuseid, seda vähem on vaja inimestel toetusi. Raha on raha ja seda pole kunagi liiga palju. Aga kui saame pakkuda perele sotsiaalteenuseid, tuge, millega ise oma majanduslikku olukorda parandada, siis sellega võidavad nad tunduvalt rohkem,” teab Kersti rääkida.

Sotsiaaltöö on valdkond, kus tööd on palju ja pingelisi olukordi samuti. “Tuleb leida endale pinge maandamise viisid,” ütleb Kersti. “Mäletan, et kuus aastat tagasi töötasin puuetega laste projekti kallal ning üks omavalitsus ei tahtnud hästi koostööd teha, oli pingeline periood. Kodus ehitasime parajasti maja vundamenti. Õhtul ütlesin mehele, et mina ehitan vundamenti, sina vaata. Parajasti oli traadi sidumine ja see oli väga rahustav,” meenutab Kersti. Aga hästi maandab ka see, kui näpud mulda saavad või on tarvis suure majapidamise eest hoolitseda. “Mees on toetav ning lastega mängides ununevad tööpinged,” tõdeb Kersti.

KOMMENTAAR

Ene Augasmägi
Ene Augasmägi Foto: Erakogu

Ene Augasmägi, endine Tapa valla sotsiaalosakonna juhataja, praegu MTÜ Virumaa Tugiteenused juhatuse liige:

Olin 2003. aastal just läinud Tapa valla sotsiaalosakonda tööle, kui tuli Kersti, kel oli sama vana poeg kui minul, kaheaastane. Ja Kersti soovis puudega last panna tavalasteaeda. Kunagi varem polnud sellist asja ette tulnud. Sisuliselt aitas Kersti sellise teenuse käivitada: mina otsisin lapsele tugiisiku ja võimaldasin koolituse. Meil mõlemal puudus kogemus, sest Eestis ei olnud sel ajal see eriti kasutusel. Oli aeg, kus arvati, et abivajajatele tuleb anda sotsiaaltoetust ning teenused on jama.

Aga saime tugiisiku ja meie lapsed käisid lasteaias samas rühmas.

Hiljem oleme olnud koostööpartnerite rollis, kui tema töötas sotsiaalkindlustusametis raske ja sügava puudega laste tugiteenuste arendajana Lääne- ja Ida-Virumaal ning mina MTÜ poolel, hiljem oleme teinud koos VIROL-is projekte, nüüd oleme seotud MTÜ-de ja hooldusperede teemaga. Kõik on läbi põimunud.

Kersti on väga sihikindel, järjepidev, väga konkreetne, põhimõtteline, oskab seista abivajajate eest.

Märksõnad
Tagasi üles