Juhtkiri: kui me ei usu enam midagi

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Nädalavahetuse uudisteemade vaieldamatud hitid olid vananeva kulturisti Argo Aderi üleaisalöömine ja koroonauskmatute protestisõit. Kui neist esimene liigitub tavaelu kategooriasse, on lihtsalt lõbus lugemine ega kahjusta otseselt kedagi peale asjaosaliste endi, siis piirangute- ja kehtiva olukorra vastane mässamine viib meid kõiki veel sügavamasse mülkasse.

Koroona on ilmselgelt keerulise kuluga haigus. Tõvel üks kindel muster puudub ja ilmselgelt on kümneid inimesi, kes selle enese teadmata on läbi põdenud ja teistele edasi andnud, samas ei saa silmi kinni pigistada selle ees, et nakatunute hulk on endiselt suur, haiglad töötavad maksimumi peal ning kõiki elusid päästa pole suudetud ega suudeta.

Selle kõige valguses ikka veel väita, et koroonat pole olemas või et meisse see ei puutu, on kas naiivsus või lausa kuritahtlik suhtumine. Eriti kurjaks-kurvaks teeb koroona eitamine ja praeguse olukorra tagant vandenõu otsimine neid, kel haigusega isiklik kokkupuude: kas ollakse seda põdenud või on koroona tõttu elu kaotanud mõni lähedane.