Juhtkiri: sõnad, näod ja numbrid

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Kas sina kujutad ette, mis tunne on olla küüditatute seas? Omaenda kodust relva ähvardusel välja kamandatud, vagunisse surutud ning külmas kevad­ilmas teadmatusse saadetud. Mis tunne on kuulda, kuidas keset ööd uksele pekstakse? Mis tunne on konutada vagunis kõigi nende õnnetute keskel, kellelt ühel hetkel kõik rööviti? Ajalootunnis saab küüditamist käsitleda, aga kas noor inimene suudab kujutada ette sellega kaasnenud vihkamist?

​Kui pole neid, kes mäletavad seda omast kogemusest, siis mälestus hääbub vaikselt ja jääbki alles vaid sõna – küüditamine. Ning need, kes pole kunagi kartnud selle sõna tähendust, vaid on selle koos mitme teise sõnaga tunnis pähe tuupinud, ei näe sõnade taga enam nägusid. Aga sõnade taga on alati näod.

Nägude taga on numbrid. 1949. aasta märtsis deporteeriti Eesti aladelt vägivaldselt üle 20 000 inimese ehk umbes kaks protsenti elanikest. Märtsiküüditamine, ametlikult operatsioon koodnimega “Priboi”, oli suurim ühekordne riikliku terrori akt, mis NSV Liidu juhtide korraldusel Eesti territooriumil toime pandi. Ei kannatanud mitte ainult Eesti ja eestlased, vaid kõik totalitaarriigis elanud rahvad, sealhulgas venelased. Kolmest Balti riigist deporteeriti kokku peaaegu 100 000 inimest. Kõik käis avalikult – nii suure inimhulga puhul polnud võimalik midagi varjata. Küüditamise eesmärk oli tekitada meeleheide, mis suuresti saavutati.