Kiri: Eesti seakasvatuse keskkonnajalajälg on väike

Kiri lugejalt. Foto: Kamilla Selina Lepik

Aina enam jääb keskkonnateemalistes aruteludes kõlama, et loomapidamisel on väga oluline mõju keskkonnale. Kuna loomakasvatuse keskkonnasõbralikkus ja süsinikujalajälg sõltuvad suures pildis sellest, kui palju kasutatakse protsessis transporti ehk kus toodetakse loomadele sööta ja kus tarbitakse liha, võib Eesti loomakasvatuse süsinikujalajälge üsna väikseks hinnata.

Eestis on loomakasvatusettevõtetele kehtestatud ranged nõuded ja piirangud, mille täitmist kontrollitakse korrakindlalt. Samuti on meie loomakasvatusega tegelevad ettevõtjad enamjaolt keskkonnateadlikud ehk tahtlik loodust kahjustav tegevus niisama hästi kui puudub. Sellest tulenevalt praeguse loomade arvu, loomkoormuse ja ettevõtete tehnoloogilise taseme juures Eesti loomakasvatus ja ka seakasvatus keskkonnale endast olulist ohtu ei kujuta.

Süsinikujalajälg on kõige väiksem siis, kui loomade söötmiseks kasutatakse Eestis kasvatatud teravilja ja rohusöötasid ning loomakasvatussaadused töödeldakse ja tarbitakse kohapeal. Näiteks suur osa Taanis ja Saksamaal toodetud sealihast tarbitakse Hiinas, mis muudab kogu protsessi kaudse süsinikujalajälje väga suureks. Suurem osa Eestis toodetud sealihast tarbitakse siin, väike osa eksporditakse, aga peamiselt naaberriikidesse ehk Lätti, Leetu ja Soome.