Nädala kaja: 120 km/h vastu seina või ei

Eva Samolberg-Palmi. Foto: Ain Liiva

Sõitsin kunagi päris palju mootorrattaga ja ilmselt on see kevad, mis vana armastust ikka meelde tuletab, kui kaherattaline kuskil kiirendab. See kirg ei kao, ütles kolleeg, ja olen temaga nõus. See tunne jääb alati sisse, mismoodi muutub kogu maailma tajumine kui istuda turvalisest autost täiesti hullumeelselt ebaturvalise tsikli selga ja siseneda liiklusesse, kus kehtib põhimõte “ela või sure”.

Taju muutub veidralt füüsiliseks, ratta seljas istudes tunned, kus on su jalad, kus käed, tajud oma nägu ja keha, mil moel reageerib tohutute hobujõududega varustatud sõiduriist pisemagi valearvestuse puhul. Tuul näo vastas muutub orkaaniks, pisikese putuka riive võib jätta suure sinika. See kõik on ühtaegu jube kaif ja üksjagu hirmutav. Need, kes eluaeg autos kulgenud, seda tunnet ei mõista, nad ei mõista, kui füüsilised me oleme hetkes, mil tuiskame läbi õhu 120-kilomeetrise tunnikiirusega.

Inimesed armastavad lihtsaid lahendusi. Ka surm on omamoodi lihtne lahendus, aga see ei paku tagasiteed. Praegu lihtsaid lahendusi ei olegi, on alternatiivid.