P, 7.08.2022

Juhtkiri: kas me mõistame nalja?

Eva Samolberg-Palmi
, peatoimetaja
Juhtkiri: kas me mõistame nalja?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Virumaa Teataja.
Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Täna on naljapäev. Traditsiooniliselt pühitseti uut aastat paljudes vanades kultuurides, muu hulgas tegid seda roomlased ja hindud, 1. aprillil. Pärimuse järgi põhjustas paavst Gregorius XIII kalendrireform, millega nihutati uusaasta 1. aprillilt 1. jaanuarile, palju segadust. Osa inimesi jätkas vanade kommete järgi elamist ja uue aasta tähistamist 1. aprillil. Neid siis hakatigi haneks tõmbama, neile naljaõnnitlusi saatma või neid narriks hüüdma.

Tänapäeval võib teha nalju sul-on-selg-valge-stiilis või siis pisut peenemat huumorit, mille tajumiseks on vaja teatud kolmandat meelt. Paraku näib viimasel ajal sageli, et sellest meelest on puudus paljudel inimestel ning ühiskonnas laiemaltki. Ühest küljest ollakse ülitundlikud nalja suhtes, teisalt on levinud ärapanemine ja verbaalne märatsemine, mis sõna- ja mõttevabaduse tähe all levib arvamusliidrite seast tavakodanike hulka.

Nali võib tuua kohtukutse mõnelt tegelinskilt, kelle nimegi enam mainida ei julgeta, nali võib tähendada solvumist ning sõpradest ilmajäämist. Ajakirjanikud on kogenud seda, kuidas nali pahandab lugejaid, sest sellest lihtsalt ei saada aru. Kohati on tunne, et nalja tehes peab naljakohale homeerilise naeru juurde monteerima, nagu on tehtud USA teleseriaalide puhul, sest muidu ei saada võibolla sellest aru.

Märksõnad
Tagasi üles