Mets – puhkeala või töökoht?

Henrik Välja. Foto: Tairo Lutter

Viimane aasta on ilmekalt näidanud, miks on Eesti majanduse laiapõhjalisus oluline. Teenusmajandust tabanud globaalses ja lokaalses kriisis on tööstus aidanud Eesti majandusel hoida nina vee peal. Metsa- ja puidusektoriga on Eestis otseselt või kaudselt seotud 60 000 töökohta ning seda peamiselt maapiirkondades. Hoolimata keerulistest oludest on need töökohad valdavalt säilinud. Surve metsade majandamata jätmisele seab need aga ohtu.

Uude koalitsioonilepingusse sai sisse üks oluline eesmärk – piirkondliku ebavõrdsuse vähendamine. Metsa- ja puidutööstus on maaelu ning regionaalpoliitika üks alustalasid. Seetõttu tuleks iga kõrgendatud avaliku huviga (KAH) metsatuka puhul arvesse võtta ka metsade majandamata jätmise sotsiaalmajanduslikke mõjusid. Uus valitsus on avaldanud ka soovi liikuda kiiremini rohepöörde suunas. Seejuures tuleb arvestada, et puidu kasutamise vähendamine tingib fossiilsete materjalide, nagu nafta ja gaas, jätkuvat võidukäiku.

KAH-alad on majandusmetsad. Kohati kõlab aga aktivistide retoorikast läbi mõte, et KAH-alad on samal tasemel kaitsealuste metsadega. Majandusmetsade ja kaitsealade ühte patta lükkamine ei ole aga õige ei meie töökohtade ega ka keskkonna vaatest.