Kolumn: rendikass ja vaablane

20OCTOBER2016, Lääne-Virumaa,RAKVERE KRISTJAN SVIRGSDEN Fotol: Foto: Marianne Loorents / Virumaa Teataja

Oleme nüüd kõik koos rõõmsasti korrelatsioonis. Kogu loodus on. Võibolla oleks nüüd aega uurida. Mis toimub. Ümberringi. Aias. Põllal. Metsas. Ja kui käbi leiad ja hakkad arutlema, mis on psii, siis on juba peaaegu korras.

Minu lapsepõlves oli erilise tähelepanu all vaablane. Tema eest hoiatati ja ähvardati kõvasti. Oli võtta ka üks hirmus näide. Meie küla külgkorvmootorrattur Rumberg oli kuidagi ühte vaablast solvanud. Kas korvi ratta või millegi muuga, aga vaablane võttis tiivad selga ja lendas rattale järele kus kuuskümmend. Ja suskas. Ratturi käsi läks paiste kui teise mehe reis. Ja see lugu oli siis lastele hoiatuseks. Et ei torgiks putukaid. Mesilased ja herilased olid tuttavad. Aga vaablane! See oli erakordne. Arvan, et me polnud näinudki teda.

Ja nüüd üks aasta oli mu väravapuu neid täis. Tamm. Oksad maani. Ei tea, mis nad seal tegid. Aga neid oli sadu. Keegi ei julgenud külla tulla ja ise käisin ringi. Kuni ühel hommikul unise peaga läksin otse. Ümberringi sumises kõvasti. Kätega vehkima ei hakanud. Lihtsalt läksin. Ja tulin tagasi ka. Tikutopsipikkused elukad hõljusid ümberringi. Aga keegi polnud agressiivne. Üllatuslikult. Nemad ajasid oma asja ja mina oma. Ja siis tuli arusaam. Kui tolerantne loodus ikka on. Kui sa teise tegevusse ei sekku, agressiivne pole, siis on sul ka õigus siin olla. Nad olid seal puu otsas suve lõpuni. Meil polnud ühtegi konflikti.