Juhtkiri: ole hea, ära põleta!

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Kevad tõi soojad ilmad. Ühtedele tähendab see lõputut prügipõletamise algust, teistele häda, tööd ja õnnetust. Seda viimast tähendab lume alt välja sulanud kulu kindlasti päästjatele, kes hooletust lõkketegemisest või pahatahtlikust süütamisest tingitud maastikupõlenguid kustutamas peavad käima.

Mõne inimese geenides säilivad ürgsed instinktid ilmselt kauem kui teistel. Alepõletamine oli meil teatavasti üks põllupidamise viise, aga see läks õige pea ajalukku kui ebapraktiline ja mitte eriti tulus. Ometigi põletatakse ka tänapäeval endist viisi “alet”, ainult et nüüd ei tõuka sellele praktiline vajadus, vaid lihtlabane laiskus. Või siis varsaaru.

Oma põllulapi saab korda mitmel moel. Näiteks nii, et niidad selle sügisel puhtaks, riisud kõrred kokku ja viid komposti. Aga see tegevus eeldab aega ja vaeva nägemist ning mõnel kodanikul tekib paratamatult küsimus, milleks. Sest on ju ka alternatiivne variant: peesitad sügisel ahju otsas ja pistad oma põllule kevadel tule otsa. Lõpptulemus on sama, mis sest, et teisena nimetatud tegevuse käigus saavad hukka paljud putukad ja väikeloomad, ning kui eriti halvasti läheb, võib lisaks põllule maha põleda terve küla.