Vaade: betoon üksi sportlast ei vormi

Aivar Ojaperv. Foto: Vladislav Musakko

Pärast taasiseseisvumist olid Eesti spordiringkonnad mõnda aega veendunud, et kui meie sportlastel oleks veel kasutada korralikud spordibaasid, oleks meie väike maanurk üks parimaid spordiriike maailmas. Täitsa võimalik, et neil oli õigus – eikuskilt tõusnud pisike Sloveenia selleks ju sai –, aga paraku pandi millegagi mööda. Betooni hakati valama, ja sellega on kõik hästi, kuid sisu on teinud tugevat vähikäiku.

Spordibaaside puhul pole tegelikult midagi viriseda. Ei läänevirulasel ega eestlasel laiemalt. Pärast sajandivahetust kerkis Kastani areen, uue ilme sai Rakvere staadion, väga korralikud spordihooned ehitati Väike-Maarjasse ja Tapale. Mujalegi kerkis suuremaid ning väiksemaid rajatisi. Lisaks on meil Rakveres eravalduses olev ujula (Aqva spaa) ja tennisehall. Mida me veel tahame?

Kui aga võrrelda “betooni hulka” ja (tipp)sportlikke tulemusi, siis midagi silmipimestavalt head pole.