Mõtisklus: kas aastatega arukamaks?

Mart Rauba. Foto: Ain Liiva

Naljaga pooleks võin öelda, et tunnen ennast veidi vanana küll. Plusside-miinuste reastaja pole ma kunagi olnud, aga proovin. Kindlasti on vananemise üks pluss see, et inimesed võtavad mind tõsisemalt. Isegi siis, kui omast arust räägin täpselt sama juttu, mida aastaid tagasi. Eks vanema ja targemana mõistan, et tegelikult tingib selle ikkagi elukogemus, mis annab suust ja sulest väljuvale tekstile sisu ja kaalu.

Vananemine annab võimaluse võrrelda olnut olevaga, samuti paista arukam, rääkides tulevast. Just nimelt paista, kuna tulevikku päris täpselt ennustada ei suuda meist ju keegi. Seda tõestab praegu praktiliselt iga päev.

Miinuseks äkki on see, et iga aastaga läheb samm kaugemale sellest maagilisest perioodist, mil vastused elulistele küsimustele tulid veidi lihtsamalt.