N, 2.02.2023

90 aasta eest Virumaal ⟩ Laadad tõmbasid kelme ligi

Andres Pulver
, ajakirjanik
Laadad tõmbasid kelme ligi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
See hobune, kes vankri taha seotud, on tõenäoliselt ausalt ostetud ja teel oma uude kodusse.
See hobune, kes vankri taha seotud, on tõenäoliselt ausalt ostetud ja teel oma uude kodusse. Foto: Eesti Põllumajandusmuuseum

Loll pidi kirikuski peksa saama ja tobujusse, kellel nahk üle kõrvade tõmmata, on leidunud aegade algusest. Ei olnud selles suhtes eriline ka 1931. aasta kevad.

Aprillis peeti ikka jürilaatasid ning seal liikus igasuguseid kahtlasi kujusid. Tapa laadal sai pügada koguni mitu liialt usaldavat hobusemüüjat.

1931. aasta 21. aprilli Virumaa Teataja kirjutas ühest Undla valla mehest, kellele Tapa laadal kuidagi hobuse eest küsitud hinda ei tahetud maksta. Mees oli omajagu lõbusas “laadatujus” ja seda märkas üks mustlane, kes pakkus end kümnekroonise teenustasu eest hobust soovitud hinna eest maha müüma.

Hobusemüüja oli kaubaga nõus ja mustlane asus kohe hobust müütama, kuid ka talle ei pakutud küsitud hinda. Ühtäkki märkasid mehed, kuidas kolm mustlast ühele eestlasele vana setukat müüvad, kusjuures too eestlane pakkus mustlaste hobusekronu eest märksa kõrgemat hinda, kui Undla valla mees oma kena looma eest küsis.

Mustlaste hobusekaup jäi aga siiski katki. Undla mehe hobusemüüja pakkus seepeale välja, et too prooviks oma hobuse mustlaste hobuse vastu vahetada, kui selle eest juba nii palju raha pakutakse. Mees võttiski vedu. Mustlased nõudsid küll esiti veel peale maksmist, kuid jäid pika kauplemise peale siiski vahetuskaubaga nõusse. Ka hobusepassid vahetati ära, et asi ikka ametlik oleks.

Seejärel asus Undla mees uut hobust müütama. Tema “abimeheks” olnud mustlane läks aga toda meest otsima, kellel mustlastega kaup katki jäi. Loomulikult ei näinud Undla mees teda enam kunagi.

Kui uue hobuse eest veel vähem pakuti kui endise eest, taipas viinauimast selginema hakanud mees, et oli lihtsalt haledalt petta saanud ja oma hea hobuse viletsa setuka vastu vahetanud. Ka ametivõimud ei saanud aidata, sest vahetuskaup oli igati seaduslik.

23. aprilli Virumaa Teatajas on lugu järgmisest Tapa laada hobusemüüjast, kes samuti haledalt petta sai.

Lehtse valla mees Nikolai Aguraiuja sai kaubale, et tema hobuse ostab 170 krooni eest üks viisaka välimusega härrasmees. Raha asemel pakkus ostja vekslit, öeldes, et on ostnud juba mitu hobust ja sularaha otsa saanud.

Kui müüja kahtles, rääkis ostja, et talle kuulub suur talukoht, tellisevabrik ja üldse on ta rikas mees. Kui kauplejate juurde astus võõras, kes julgustas müüjat, öeldes, et tunneb ostjat ja teab teda jõuka mehena, Aguraiuja kõhklused kadusid ning ta võttis veksli vastu ja hobusepass vormistati ümber.

Ka ametivõimud ei saanud aidata, sest vahetuskaup oli igati seaduslik.

Hiljem hakkas aga Aguraiuja kahtlema. Et vekslil ei olnud märgitud veksliandja elukohta, läks Aguraiuja politseisse uurima, kes talle veksli andis. Vekslile oli alla kirjutanud Herman Saagim. “Politseile oli see nimi juba tuttav ja mehele tehti nüüd teatavaks, et tema langenud petise ohvriks, sest Saagim on isik, kes petmiste ja kelmuste eest korduvalt karistatud. Ei ole tal telliskivitehast ega talukohti,” kirjutas ajaleht.

Saagim saadi laadaplatsilt kätte ja võeti vahi alla. Hobuse oli ta aga juba maha müünud ning Aguraiuja jäi Virumaa Teataja teatel ilma nii rahast kui ka hobusest.

Natuke teistsugusest petukaubast ka. Nimelt oli mõned kuud varem ajakirjanduses olnud juttu sellest, et Ameerikas on kasutusele võetud uudne habemeajamispulber, “mille hea omadus seisvat selles, et habeme mahapügamisel pole sugugi tarvis vastavat nuga, vaid pulbrist valmistatud vaht määritakse nagu harilikult seebivaht näole ning paari minuti pärast pole muud vaja, kui võtta puupulk ja lükata vaht maha ning sellega tuleb ühes ka habe”.

“Spetsialistid” haarasid uudisest kinni ja hakkasid taolist imepulbrit ka Eestis valmistama ning seda ukselt uksele käies müüma. 1931. aasta aprillis olevat imepulbri müüjaid eriti palju olnud liikvel Alutaguse kandis – ju seal siis kergeusklikku rahvast rohkem oli.

Kodumaise pulbriga oli suurimaks probleemiks aga see, et koos vahuga kippus maha tulema näonahk. “Meie meistrite vahupulber, lõhna järele otsustades, kipub vägisi ainult seebist ja harilikust linaseriide pleekimise ainest, see on kloorist, koosnema. Igatahes võtab ta habeme küll “ilusasti” maha ning sageli isegi nii “ilusasti”, et tükati enam kunagi habet ei kasva,” kirjutas 21. aprilli Virumaa Teataja.

Märksõnad
Tagasi üles