19-aastane Prantsuse krants sööb ainult kassitoitu

Kaisu sai 22. aprillil 19-aastaseks. Peremees Heiko Ojavee selgitas, et sünnipäeva on kerge meeles pidada - Lenini järgi. Foto: Ain Liiva / Virumaa Teataja

Rakveres Lilleoru tänava eramus elav Prantsuse kraants Kaisu on koer, kel 22. aprillil täitus 19 eluaastat. Peremees Heiko Ojavee täpsustas oma sõbra tõu nimetamisel, et sõnas "krants" tuleb prantsuspäraselt a-tähte venitada. 

Märkimisväärsesse ikka jõudnud päevakangelane oli täna lõuna ajal hilinenud sünnipäevakülaliste üle silmanähtavalt rõõmus. Vitaalne neljajalgne jooksis mööda tuba ringi ja uudistas tulijaid. Tõsi –veerand tunni pärast tuli lõunatudu aeg ja Kaisu uinus diivanil justkui käsu peale. Parafraseerides militaristide ütlust: pidu peoks, aga lõunauinak olgu õigel ajal.

Heiko Ojavee meenutas, et Kaisu kuulus tema vennale Kevinile, kes juba lasteaias rääkis, et tal on koer, ja näitas koera pilti. Tegelikult polnud vennal mingisugust koera, vaid unistus saada endale koer. Ja kui Kevin läks esimesse klassi, siis juhtus nii, et Rakvere turuhoone kõrval otsis loomade varjupaik oma asukatele uusi peremehi-naisi. Ja sealt siis koer võetigi ja viidi Kadilasse. Et Kevinil oli klassiõde Kaisa, pandigi koerale tema järgi nimeks Kaisu.

Heiko meenutas, et maal mängisid poisid vutti, tema väike vend koos Kaisuga oli samuti platsil kaasas. Koerale meeldis liblikaid ja porikärbseid taga ajada. Õnnetuseks ei teinud ta vahet kärbse ja mesilase vahel. Ja nii juhtus, et sai ühel päeval nõelata. Siis lõppesid ka tagaajamismängud.

Kaisu võis maal vabalt ringi joosta, kuid ühel päeval sai ta suurte koerte käest pureda. Oli õnnetu loom siis terve nädala maja teisel korrusel. "Ei tahtnud süüa ega juua, aga huvitav, et häda ka tuppa ei teinud," rääkis Heiko. Ja kui nädal täis sai, tuli Kaisu teiselt korruselt trepist alla, nagu poleks midagi juhtunud. Küll aga kartis ta sellest ajast peale suuri penisid. Samuti piirati pärast intsidenti koera tegevusvabadust. Enam ei saanud ta vabalt ringi joosta. Olukord muutus, kui pere Rakverre kolis. Maja aed oli Kaisule kui paradiis, kus sai taas vabadust nautida.

Kaisu sai 22. aprillil 19-aastaseks. Peremees Heiko Ojavee selgitas, et sünnipäeva on kerge meeles pidada - Lenini järgi. Foto: Ain Liiva/virumaa Teataja

Vennakste üks mäng Kaisuga oli seotud telefonidega. Sidevahend pandi hääletu režiimi peale, samas värina funktsioon oli aktiveeritud. Ja kui telefonile helistati, hakkas aparaat surisema, mis mõistagi kohe koera tähelepanu köitis. Asja halvem külg oli see, et Kaisu soovis mängu jätkata ka siis, kui vendi läheduses polnud. Nii sattusidki valveta jäänud telefonid ja telekapuldid koera saagiks.

Veel meeldisid Kaisule nooruses plekkpurgid ja kaheliitrised Coca-Cola pudelid. Viimastega mässas ta seni, kuni sai korgi pealt ära. "Nii kui kork pealt tuli, oli mäng lõppenud," sõnas Heiko. Plekkpurgiga aga lõppes tegevus siis, kui see oli pooleks ragistatud. "Huvitav, igemeid ei lõhkunud ära," sõnas Heiko.

Kaisu jäi jäädavalt Heiko hoole alla, kui vend pere lõi ja isaks sai. Linnas eramu aias joostes ja jälgi ajades sattus Kaisu tänavale. Aia alt. Tark koer tabas ära, et aia alt läbi pugedes saab oma tegevusvabadust laiendada. See omakorda tõi kaasa olukordi, kus Heiko pidi Kaisut taga otsima. "Käisin ümber maja ja hõikasin – Kaisu, Kaisu, Kaisu," jutustas ta ja lisas: "Ei tea, mida naabrid küll mõtlesid." Kaisu ei soovinud ootamatult sülle langenud vabadusest loobuda ja pahatihti silkas teda taga ajava Heiko eest ära. Kord sattus koer tagaajamise käigus Tartu tänaval otse sõiduteele. "Üks suur buss pidas kohe kinni," kirjeldas Heiko tekkinud liiklussegadust.

Kaisu sai 22. aprillil 19-aastaseks. Peremees Heiko Ojavee selgitas, et sünnipäeva on kerge meeles pidada – Lenini järgi

Aastate möödudes jäi Kaisu kuulmine viletsaks. Heiko sõnul võttis ta koeraga suhtlemisel siis appi plaksud. Ja kui varem käis Heiko ümber maja Kaisut hõigates, siis hiljem käsi plaksutades. "Ei tea, mida naabrid võisid jälle mõelda," arutles Heiko.

Nüüd on juhtunud, et mees peab aeg-ajalt võtma nädalaks hoiule ema kassi. Mõne aja on siis kass ja Kaisu diivanil koos, kuni koer kiisule põlglikult selja pöörab ja teeb näo, et kasse pole üldse olemas.

Küsimusele kosilastest vastas Heiko, et koeral käis mingil ajal aia taga üks taks. "Ja Tartu tänaval oli veel üks koer," lisas ta. "Aga päris peikat polegi Kaisul olnud," nentis Heiko. Nüüd aga tundub, et peikandusega on lootusetult hiljaks jäädud. "Ta ei saa enam isegi viineriga hakkama," sõnas Heiko, kui jutt läks söömisele. Kaisut söödab mees kassitoiduga. "Ma olen kuulnud küll, et koertele ei tohi kassitoitu anda, kuid Kaisule läheb küll," selgitas Heiko.

Vastuseks traditsioonilisele küsimusele, kuidas Kaisu on nii vanaks elanud, rääkis Heiko loo, mis kindlasti meeldiks vaktsineerimisvastastele. Nimelt mindi kunagi Kaiuga loomaarsti juurde vaktsineerima. Tohter oli vaadanud ja öelnud, et koer on nii väike ja ei hakka teda torkima. Sest ajast peale polegi Kaisu tohtrite abi vajanud.

Külaliste lahkudes Kaisu veel tukkus. "Selline pull tegelane," sõnas Heiko oma Prantsuse kraantsist neljajalgset sõpra hella pilguga vaadates.