Repliik: sulelised kavalpead

Inna Grünfeldt Foto: Meelis Meilbaum

Ma tean. Tõepoolest tean, et linnukesi, kellele talv otsa nokaesist pakutud, ei tohi kevadel enam toita. Ornitoloogiaühingu koduleht ütleb nii. Usun linnuteadlasi. Aga linnud ei usu. Kuidas neid veenda? Tiivulised sõbrad nimelt koputavad. Mitte ainult südametunnistusele. Aknale ka.

Hommikuti tullakse toitmispaika külastama ja viimast maha pudenenud kraami otsima-nokkima. Ülevaatus tehtud, võtavad südikad sulelised oksal ritta. Ootavad. Piiluvad akna poole. Mõni julgem lendab aknalauale ja vaatab nõudliku pilguga otse silma. Küsimus on selge: kas ma ei näe või ei saa aru, et söök on juba mõnda aega otsas?

Varblased. Tihased. Punarind, kui ma ei eksi. Mõni rästas. Harakas astub läbi. Räägin kavalpeadele, et süüa saab jälle siis, kui lumi maas. Püüan selgitada, et praegu on värskemat kraami leida. Soovitan ringi vaadata – putukad ja mutukad on juba liikvel.